MATSIPOEG MATS

Ühe saunamehel oli kord üks õige tugev, aga laisk poeg nimega Mats. Et isa nimi ka Mats oli, siis hüüti teda ikka Matsipoeg Mats.
Kord saatis isa teda teopuid raiuma. Meie Mats võttis leivakoti turjale, läks metsa, kus teised raiusid, ja heitis tule äärde magama. See oli esmaspäev. Kesknädali tõusis ta maast üles, haigutas, pööras teise külje ja heitis jälle magama.
Laupäev tuli kubjas puid vastu võtma. Kui ta teistel oli vastu võtnud, tuli ta tule äärde. Kui ta Matsi nägi, küsis ta, kes see hulgus olla ja kus ta raiutud puud olla. Mats tõusis üles, haigutas, sõi, tõmbas kirve pihku ja läks metsa. Oh sa valitsus, kuidas nüüd halud lendasid, nõnda et hoia alt! Õhtuks oli Matsil kuus sülda puid löödud ja andis niisammu ära kui teisedki.
Kubjas rääkis seda lugu ka mõisahärrale. Kui mõisahärra seda kuulis, läks ta kohe saunamehe juurde ja tellis ta poja omale sulaseks ja lubas isa sauna priiks anda. Palgaks tellis poeg omale nii palju, kui ta selgas jõuab ära viia. "Noh, ega ta mu mõisat ära ei jõua viia," mõtles mõisahärra ja lubas ka seda.
Järgmisel esmaspäeval oli ka Matsipoeg Mats mõisas ja küsis tööd. Talle anti kaks hobust kätte ja kästi minna heinu tooma. Mats pani hobused regede ette ja sõitis kuhjade juurde. Siin murdis ta tugevad kuused maha, pani malkadeks ree peale, äigas mõlemad kuhjad regede peale, tõmbas kahest kohast köiedega kinni ja nõõ, las käia!
Aga oh õnnetust, hobused ei liikunud paigastki. Viimaks lõppes Matsipoeg Matsi kannatus. Ta sasis metsast paar palgijämedust kuuske ja hakkas teise hobusele teise käega heitma, kes aga kohe esimiste hoopide järele maha kukkusid ja hinge heitsid. Siis viskas ta hobused koorma otsa, tõmbas aisad pihku ja tammus koju poole. Kodu jõudes vedas ta koorma talli ukse ette ja ütles: "Et ma ühe päeva hobuse eest olen tööd teinud, siis võin ma julgesti teised päevad magada. Edespidi ärge mulle mitte sääraseid rotta ette pange, kes esimise vitsalöögi aeg hinge heidavad." Viskas aisad maha ja sammus oma tuppa, kus ta magama heitis ja seni kui laupäeva homikuni puhkas.
Laupäeval läks ta mõisa aida juurde, kus mõisa kanepivara seisis, ja hakkas seal määratu jämedaid köisa punuma. Hirmuga jooksis kubjas ta juurde: "Mis sa, kurjategija, teed, sa raiskad ju meie kanepitagavara ära!" Talle anti aga vastuseks, ta teha muidu mõned punemed¹ millega ta oma palka tahta ära viia, kui aasta täis saavat. Kubjas käuksus küll veel, aga kes seda tähele ei pannud, oli meie Matsipoeg Mats.
Teisel esmaspäeval anti talle kätte kõige tugevam hobune üle mõisa ja kästi teda minna metsast puid tooma. Mats läks. Ta ladus sülla puid peale ja hakkas metsast välja tulema. Tugev hobune oleks ka sellega korda saanud, poleks mitte regi katki läinud. Mees läks mõisast teist rege tooma, aga vaheajal oli karu tulnud ja hobuse ära murdnud.
Kui Mats tagasi jõudis, oli karu parajasti söömisega töös ega polnud sugugi lusti eest ära minna. Ühe vupsuga oli Matsipoeg Mats tal kukla peal kinni, lips olid karul rangid kaelas ja ise aiste vahel. Varsti oli ka koorem peal ja sõites laskis Mats koormaga mõisa õue. Siin ladus ta koorma maha, laskis oma "täku" kõige reega metsa sõita, ise läks aga kodu ja magas seal seni kuni laupäevani. Hirmuga nägi mõisahärra, et tarvis on säärasest loomast lahti saada.
Kolmandal esmaspäeval andis ta talle käsku Rootsi kuninga käest kaks pütta kulda tooma minna ja andis talle kirja ka ligi.
Matsipoeg Mats läks. Sinna saades ütles ta uksehoidjale, et tal kuningale üks kiri olla ära anda. Uksehoidja ei tahtnud teda sisse laska, sest kuningas süüa parajasti, aga Matsipoeg Mats laskis teda kohe lugeda, mitu trepiastet seni kui maha on, ja astus ise lossi sisse.
Kuningas oli parajasti söögilaudas. Kui ta Matsipoeg Matsi tahtmist oli kuulnud, ütles ta, ta minna vaatama, kas tal nii palju kulda ikka olla, ja lippas uksest välja.
Matsipoeg Matsi kõht aga oli pika marssimise järele kaunis tühjaks läinud. Muudkui istus laua äärde ja taldrikutäis taldrikutäie järele lendas kõhu poole. Kuningas oli aga kohe oma väe kokku kutsunud ja laskis lossi ümber piirata. Et keegi ei julgenud sisse minna, laskis ta suurtükkidega tuld anda. Matsipoeg Mats sõi aga rahulisti edasi ja kui esimine laeng supitaldrikud ta ees puruks lõi, ütles ta: "Mis pagan nad seal hernestega mängivad!" Kui ikka kuningast tagasi ei tulnud, otsis ta viimaks kuninga varandusekambri üles, tiris sealt neli pütta kulda selga ja hakkas koju poole sammuma, ilma et ta soldatite laskmist oleks tähele pannud.
Kui ta kodu jõudis, andis ta kaks pütta kulda härra kätte, teised kaks pidas ta omale. Ta läks kööki, kus terve pere jaoks suppi keedeti, ja hakkas sealt katlast sööma. Natukse ajaga oli katel tühi, aga Matsipoeg Matsi kõht polnud veel täis. Ta küsis veel süüa. Et aga enam anda polnud, laskis härra ta teenistusest lahti ja lubas talle ta palga välja maksa. Selleks käskis ta teda aida juurde tulla, kuhu mõisahärra ise ette tõttas.
Matsipoeg Mats võttis oma nöörid ja läks aida juurde. Mõisahärra käskis teda selga võtta nii palju, kui ta jõuab. Matsipoeg Mats lükkas aida ukse kinni, pani aidale köied ümber ja võttis selga ja viis oma isa sauna juurde. Siin võttis ta ukse lahti ja laskis mõisahärra aidast välja ja ütles talle: "Sulle kingin mina priiuse, ehk ma küll ka sind võin omale pidada, aga ait kõige täiega jääb ikka minule mu tööpalgaks."
Ja ta elas kaua ja õnnelikult.