Lustivere mõisas elanuvad kord üks mees ja naine, kelledel üks poeg olnud, kes juba sündimisest saadik jalutu olnud. Ühel lõikuse ajal läinuvad jalutu poisi isa ja ema väljale lõikama, aga jalutu poeg jäetud koduhoidjaks. Varsti pärast isa-ema väljaleminekit tulnud jalutu poisi juurde üks väikene hall vanamees, kes poisiga tõrelema hakanud, öeldes: "Poiss, mis sina kodu laiskled, kas sa väljale ka lõikama ei lähe? Kas sul häbi ei ole niisuguse ilusa ilmaga kodus laiselda!"
"Ma olen jalutu ega saa tööd teha," öelnud poiss hallile mehele vastu.
"Ah mis sa räägid veel, mine too mulle ojast üks kruusitäis vett juua!" käratanud vanahall selle peale poisile.
Poiss öelnud küll: "Ma ei saa ju käia!" Aga selle jutu peale saanud vanahall poisi peale koguni kurjaks ja hakanud temaga kärama. Selle peale võtnudki poiss veekruusi kätte, tõusnud püsti ja tema tunnud oma jalges nii palju jõudu, et ta käia võinud. Ta läinudki siis oja äärde ja toonud sealt vanahallile kruusitäie vett. Kui poiss veekruusi vanahallile pakkunud, siis öelnud see: "Kelle käes, selle suus!" Nõnda rüübanud siis poiss kruusist vett enne. Poiss tahtnud kruusist paljalt lonksu vett rüübata, aga joonud jälle kõik vee kruusist ära.
Siis läinud ta ja toonud ojast uue kruusitäie vett. Pakkunud veekruusi vanahallile, aga see öelnud jällegi: "Kelle käes, selle suus!" Poiss joonud jällegi veekruusi tühjaks ja vanahall käskinud teda veel kolmandama kruusitäie vett tuua. Selle peale läinud poiss jookstes oja äärde, aga löönud kogemata oma suure varvaga oja ääres oleva kivimüraku külge. Kivil läinud tükk küllest ära, aga kivi isi karanud üle oja tükk maad eemale. (Nii seisab see kivi praegu alles Lustivere mõisa ligidal oja ääres, oma suuruse poolest on see kivi paras Kalevipojale lingukiviks.) Poisi varvas pole aga selle juures haiget sugugi saanud, sest tema olnud kui rauast tehtud.
Kolmanda veekruusi, mis poiss toonud, joonud aga vanahall isi tühjaks ega pole poissi enam käskind ühtigi juua. Vanahall läinud selle peale uksest välja ja käskinud poisi siis põllule tööle minna. Poiss läinudki põllule isa-ema juurde, aga nemad pole seda uskuda tahtnud, et see terve noormees nende poeg on. Aga kui poiss neile oma tervekssaamise loo ära kõneles ja seda ütles, et temal nüüd suur jõud olla, nii et ta kerge vaevaga kõige suuremaid kiva ja asju võis tõsta, siis jäid ka isa-ema uskuma, et see nende poeg on.
See poiss teinud oma jõuga palju vägitükka ja tapnud ka Lustivere mõisa Ilda kõrtsi lae pealt kodukäijad ära ja ühe suure mehe kägistanud ta ära, kes palju vett joonud. See suur mees, keda poiss ära kägistanud, olnud jo Lustivere mõisa ligidal oleva "Musta veski" alttammi kõik vee ära joonud ja tahtnud jo pealttammi vett jooma hakata, kui suure jõuga poiss tulnud ja teda ära kägistanud.
Kord tulnud see hall vanamees, kes teda terveks tegi, poisi juurde ja kutsunud poisi enesega maadlema. Maadlemine pidanud esiteks Lustivere mõisa ligidal väljal olema ja mehed läinuvadki seal rindupidi kokku. Vanahall tunnud aga, et poiss temale liiga kippunud tegema ja pannud poisi käest plehku. Poiss aga jooksnud vanamehele järele ja saanud teda Kalikülas oleva Kuuse talu põllul kätte. Küll kraapinud seal vanahall maad ja püüdnud poissi maha visata, aga poiss visanud viimaks vanahalli kõrgele õhku, kust see maha kukkudes surnuks jäänud. Praegu on see maadlemise ase Kalikülas Kuuse ja Naela talu põldudel tunda, sest vanahalli kraabitud muld seisab alles praegu veel vallis väikeste mäeribade näol.
Pärast seda juhtumist olla see poiss veel palju sedalaadi vägitükka teinud ja siis viimaks ära surnud.
E 38340/43 (5) Põltsamaa, Lustivere - M. Luu < Juhan Sakk (1899). - Andrejev * 650 I - 6 t.: Setust 3, Kanepist 1, Kolga-Jaanist 1, Põltsamaalt 1. Setu tekstides on vägimehe nimeks Ilja Murovits, mis viitab tuntud vene vägilasele (Ilja Muromets).