Ühes külas Eestimual elas üks karjane, kellel irmus palju ramu oli. Tema võis mullika savast kinni võtta ja mullika tagurpidi läbi jõe vedada, Seda ei jaksanud keegi teine. Ta läks sellepärast omale ilma seest vastalist otsima.
Ulga käimise järele jõudis ta ühe metsatalusse, kus üks vanaeit suppi keetis. Kattel oli kahetoobrine ja terve nuumärg lihaks sees.
"Mis otsid, mu pojuke?" küsis vanaeit.
"Ma olen oma ümberkaudu kõige tugevam mees ja otsin omale ilma seest vastast, kes minuga tahaks akata jõudu katsuma."
"Noh, oota siis, kui minu pojad koju tulevad! Nemad ehk akkavad sinuga ramu katsuma, minu pojad on kua mõlemad terved prisked poisid." Andis poisile süia ja käskis istuda.
Viimaks olid samud kuulda, mis nii tugevad olid, et muapind kõikus. "Minu pojad tulevadki juba," ütles eit. Aga karjatsel oli niisugune irm, et laua alle puges.
"Siia tuli üks mees, kes omale vastalist otsib," ütles eit. "Kuhu ta nüüd kaduski?"
"Las olla, anna meile süia," ütlesid pojad, "küll siis pärast ramu katsume."
Küll ehmatas karjane laua all, kui nägi, [et] nad kahekesi terve teu leibi, nuumärja ja kahetoobrise katlatäie suppi nahka panid. Kui söönud said, eitsid teine teise seina ääre magama. Nad norskasid, et seina palgid paukusid.
Kesköö ajal tahtis karjane uksest välja lipata, kui korraga irmus pauk käis, mis ta teise seina virutas. Ühel magajal oli vägev toit kõhus pakitama akanud ja palju tuult kogunud, mis nüüd suure müraga tagumisest august välja plahvatas. Seep see irmus pauk oligi. Karjane kargas muast ülesse ja akkas ukse poole lippama, kui teine kärakas käis ja ta jällegi teise seina virutas. See pauk oli teise magaja tuulest tulnud. Nüüd kargas poiss muast ülesse ja tuhatnelja ukse juure, kiskus ukse lahti ja pani plagama.
Kui mehed teisel ommikul ülesse ärkasid, akkasid nad ramumeest otsima, aga ei leidnud kuskilt. Arvasid siis, et ta ööse ära juoksnud, ja läksid teda jälgi mööda taga ajama.
Karjane oli irmuga nii kaua juoksnud, kuni päev tõusma akkas, siis jäi ta ühe suure kuusemetsa juures seisma. Seal nägi ta, kuda üks mees kündis. Kaks ärga adra ees, ärgade sarved ulatasid pilvedest suadik. Parema käega oidis mees adra, aga pahemaga kiskus suuri kuuski mua seest ülesse nagu rohtu. See mees oli Kalevipoeg. Kui Kalevipoeg karjast nägi, küsis ta lahkelt, mis mehel viga on, et nii kangest lõõtsub. Karjane reakis kõik oma luo ära ja ütles viimaks: "Nüüd ajavad nad mind taga ja kui kätte suavad, tapavad nad minu ära."
"Ma tahan sinu elu oida," ütles Kalevipoeg ja pistis mehe oma püksitasku. "Istu siin minu silgukarbi otsas!" Aga see silgukarp oli õige suur tünder.
Natukese aja pärast tulid kaks metsapoega ja nõudsid Kalevipoja käest poissi välja, ja kui Kalevipoeg neid käskis vait jääda, akkasid nad temaga riidu. Nüüd võttis Kalevipoeg muast kuuski ja ruokis nende nahad nõnna läbi, et mehed ulgudes ja karjudes ära juoksid.
Kalevipoeg akkas jälle kündma. Karjatse oli ta üsna ära unustanud. Sel tuli viimaks püksitaskus igav ja akkas ennast liigutama. Kalevipoeg pomises: "Kust pagan need kirbud mul jälle püksi suanud? Ommiku otsisin järele, ei olnud ühtki, nüüd sabeleb üks seal." Pistis käe tasku [---] ja leidis poisi taskust. "Ah sina oledki, poisike," ütles ta naeratades. "Nüüd võid rahuga koju minna, metsakollid enam sinu kallale ei tule."
Poiss tänas ja lippas minema. Kalevipoeg akkas jälle kündma.
H II 11, 696/8 Väike-Maarja, Kiltsi - K. Roost (1889).
AaTh 650 B (Vastaseotsija) - 54 t.
Populaarne muinasjutt, milles hiidliku vägilase osas esineb Kalevipoeg. Tuntud mandri-Eestis, kuid ebaühtlaselt; arvukamalt on kirjapanekuid Põhja-Eesti keskosast; tundmatu Setus. Teiste muinasjuttudega liitub harva (mõnikord mt-ga 313 A ja 327 A), kuid "Kalevipoja võitlus laudade abil" esineb arvukalt ka iseseisva muistendina, enamasti koos tekkemuistendilise lõpuga siili okaskasuka saamisest. Nimetatud muistendite, samuti vastaseotsijamuinasjutu teisendid on ilmunud trükis: E. Laugaste - E. Normann, Muistendid Kalevipojast, Tallinn 1959.