VASTASEOTSIJA

Nüüd tuli üks iiglaaegne¹ naljalorikene meelde.
Keilama Aadu maja olnud Silmikese einamaa peal ja seal siis elas Keilama Aadu ja temal oli kolm poega.
Vanem poeg Joosep võttis naise, läks isast lahku ja ehitas omale maja Pedaka mäele - see oli ka seal Alatskivi pool.
Aga siis sures Aadu isi ära, jäi siis lesknaine kahe noorema pojaga majasse - Joosepi maja oli ju lahus -, jäi Silmikese einamaa peale.
Aga siis oli seal üks poeg - sel nime küll ei ole -, kes ei tahtnud isa sõna kuulata, tööd ei tahtnud teha, läks isamajast ära, ulkus mööda ilma ja otsis oma vastast, meest, kes nii kõva jõuga oleks nagu tema. Tema oli teistest pisut kõvem ja otsis nüüd teist omasarnast. Viimaks juhtus õhtuks selle Keilama Aadu maja juure oma pika reisi peal. Siis läks majasse ja palus majaperenaiselt öömajaluba ja perenaine lubas: "Kõige suurema lahkusega võite jääda", ja esi seadis õhtuks supipada keema.
No siis poiss istus ja vaatas: perenaine tõi üks külimit erneid ja pool külimittu kruupe, pani katlasse keema ja siis tõi kolm nülitud vasikat, raidus tükkideks ja pani kõik kolme vasika liha ka katlasse keema. Aga siis see kangemees mõteld, et siia tuleb ikke üks suur pere sööma, kui nii palju kraami pannakse.
Ja kui supp valmis sai, perenaine tõstis lauale ja ulk liha ka ja ütles võõrale: "Tule sööma, sul kõht tühi, ei jõua niikaua oodata, kuni mu pojad kodu tulevad." Ja siis istus see noormees laua juure ja sõi ühe vasika kintsu ära ja pool kaussi suppi. Ei tea, kui suur see kauss just oli, aga ta oli omateada ka ikke tubli sööja.
Ja siis perenaine tõi õlgi sisse, ütles: "Eida magama!" Siis eitas ta pikali puhkama sinna õlgede pääle.
Aga siis tulid Aadu naise pojad kodu, küsisid ema käest: "Kes siin magab?"
Ema ütles: "Üks võõras noormees tuli, palus öömaja, mina võtsin."
Siis ütlesid: "No tule, noormees, üles, akka meiega õhtut sööma!"
See tuli ka, läks istus nendega lauda - no kui kutsutakse, siis peab ikke minema. No sõi ka seal - nigu kärbes teiste kõrval. Ta oma pojad sõid kumbki vasikatäie liha ära ja paar kausitäit suppi.
Ja siis see võõras noormees vaatas: "Nüüd olen ma vägimeestega kokku saand, aga ei tea, kuidas ma siit pääsen; et kui niimoodi söövad, neil siis ikka jõudu on."
No siis eitsid magama. Teine eitis teinepoole ja võõras eitis vahepeale. Põhu pääle eitsid. Ja siis kui teine poeg õhkas2 oma suus, nii viskas võõra mehe oma ingeõhuga teisele vastu rindu, teine õhkas vastu ja viskas teisele vastu rindu - nii kloppisid pool ööd poissi. Ja siis uinusid ikka viimaks magama.
Omikul, kui üles ärkasid, siis võõras läks toast välja ja pistis kohe põgenema. Teine poeg läks ukse ette ja õikas: "Ära jookse! Tule tagasi, söö kõht täis, mine siis, ega me sulle midagi kurja ei tee." Võõras jooksis ikka ära.
Jooksis siis Pedaka mäest üles ja seal kündis Aadu naise poeg Joosep, kes elas neist lahus, kündis, kaks ärga adra ees. Jooksis sinna: "Kulla mees, võta mind varju, need mehed ajavad mind taga!"
See ütles: "Oh ära karda, ega need midagi ei tee, need minu vennad."
Viimaks Joosep pistis selle võõra siiski püksitasku. Ja siis oli tal kuuetaskus piip ja piibu ots õõrus sel põgenejal pealae pealt juuksed ära. Kui suur see piip just oli, seda ei tea, aga suur ta oli, kui mees ise juba teise võis panna püksitasku.
Ja siis kui poiss ära läks, siis Joosep laskis põgeneja püksitaskust välja ja pani maha. Siis läks poiss oma isamajasse tagasi ja palus andeks, et ta niimoodi ulkuma oli läind. Siis akkas isamajas töötama ja elas kuni surmani, enam ei läind ulkuma ega jõumeest otsima.
Seda kuulsin ühe vana tudikese käest, see on üks rootsiaegne vana jutt.