Ühel isal oli kolm poega. Kui nad suureks olid saanud, ütles isa: "Pojad, ma olen teid küll kaua toitnud ja vaeva näinud, nüüd peate aga ka ilma tundma õppima minema ja ise omale leiba muretsema. Kes teist kolme aasta pärast tagasi tulles omas ametis kõige osavam on, see pärib minu koha; teised peavad välja minema."
Pojad läksid. Vanem poeg õppis sepaametit, keskmine õppis habemeajajaks ja kõige noorem hakkas sõjameheks. Seatud aja järel tulid nad jälle isa juure tagasi. Isa küsis kõige vanema poja käest: "Mis ametit oled sa õppinud ja mis paun sul seal selgas on?"
Poeg kostis: "Mina olen sepp ja ei astu mitte ühte sammu muidu välja, kui mul haamer ja tangid ligi ei ole. Niisammu on siin ka hobuserauad ja naelad, mis mul alati käepärast on."
Nüüd pööris isa ennast teise poja poole ja küsis, mis temal siis selgas on.
"Mina olen habemeajaja ja kannan oma tööriistu alati ligi, et mul nad ilmas ei puudu."
Kolmandama poja poole pöördes ütles isa: "Mis mees siis sina oled, et sa mõõka kannad, ega nüüd sõjaaeg ei ole?"
Poeg kostis: ta olla sõjamees, kanda mõõka alati ligi, sest inimene ei teada, mis tal kõik juhtuda.
Said nad rääkimist lõpetanud, kutsus isa neid vilja vaatama, pärast lubas ta nende tarkust proovida. Nad olid natuke maad edasi läinud, seal tuli üks mees hobusega tuhatnelja ajades vastu ja selgesti kuuldi lahtise hobuseraua kõlinat. Vanem poeg tõmbas riistad kotist, jooksis hobusele järele ja ehk küll mees omasoodu hobusega edasi ajas, tõmbas sepp siiski raua alt, seadis ta uuesti paigale ja lõi uue naeltega raua alla, ilma et tal omal vähemat viga sest oleks olnud.
Kui isa seda nägi, hüüdis ta: "See on tubli, mo poeg, koht on sinu."
Vaevalt olid vanal need sõnad suust välja räägitud, kui nad eemalt üht jänest nägid tulevat.
"Nüüd tahan mina näidata, mis mina õppinud olen," ütles keskmine poeg. Ta jooksis jänesele vastu, pintseldas ta habeme vahuga sisse ja ajas ta lõua puhtaks, ehk küll jänes tuhatnelja edasi jooksis.
Kui poeg tagasi tuli, ütles isa: "Tubli, poeg, koht on sinu." Nad hakkasid koju poole minema, sest eemalt nähti pilvesi üles tõusma ja vihma oli tulemas. Nad ei saanud veel koju, kui vihma kui oavarrest maha hakkas tulema. Seal tõmbas noorem vend mõõga tupest välja ja ütles: "Nüüd vaatke, mis mina võin teha!"
Ta vehkles mõõgaga nii osavalt, et mitte üks piisk vihma nende peale ei langenud. Kui isa seda nägi, siis ütles ta: "Teie olete kolm kõik ühetarkused, sellepärast jäägu koht teile kolmele kokku, aga elage rahus."
Nad tegid nõnda ja elasid kaua ja õnnelikult.
H II 21, 669/71 (1) Tori - T. Juurikas (1889). - AaTh 654 - 5 t. Teiste tüüpidega ei kontamineeru.