LOOMAD ABILISTEKS

Ükskord ennemuiste ollid kolm vendä ja üks õde. Kord ollid kolm vendä kõik eenämäl. Kaks rikast vendä aga ei sallind üht¹, et sii vaene nende ulgas olli. Rikkad vennäd pidäsid kahekeisi kurja nõu, kudas vaene vend otsa suab.
"Pole meil abis2," ütles teene vend nõupidämisel. "Las me kuhja akkame looma3, siis paneme ta kuhja otsa ja kui eenäkuhi valmis suab, siis laseme tedä maha tulles eenäangu otsa."
Kui kuhi varssi valmis akas suama, lennasid kaks kuarent4 kuhjaloojate üle piä. Vaene vend, kis kuhja ots5 olli, mõistis lindude kiilt ja sai aru, mis niid isikeskis riäksid. Niid aga krooksusid: "Vennaste veri valatasse!"
Vaene vend lausus lindudelle: "Ütle iäd, keelä kurja!" Linnukesed läksid oma tiid.
Sai eenäkuhi valmis, kutsusid venda kuhja otst maha, aga ta ei tulnd, sest ta sai nende kurjast mõtetest aru. Sellepäräst ütles ta neele6: "Ma ei tule, olen siin nii kaua, kui ma isi tahan; küll ma siis tulen".
Rikkad vennäd ei jõudnud tedä kua kauem valvata, vaid ütlesid: "Meil põle aega. Läki õde põrgu vuatama," sest sii olli kua rikas ja olli kuraditega põrgu viidud.
Kui nad omale tiimoona ühes ollid võtnud, siis läksid reisimä. Kui rikkad vennäd vaese vennä silmist ollid ärä kadunud, tulli ta kua eenäkuhja otst maha. Aga kust ta sedä aru olli suand, mis linnud ollid riakind? Temä olli ükskord kuninga kööki läind, et kokk temäle vana sõber olli. Kuningas olli omale valget ussi lasnd otsi ja kiimä panna, aga neid olli väha suada, ja kui uss keedetud olli, siis viidi vedel kuninga kätte, et kuningas siis sellest vedeläst kõege enne suaks maitseda. Ja sedä vedelät ei tohtind kokk egä muu kiigi katsuda. Kui vaene vend kööki oma sõpra läks vuatama, läks kokk kord teisi kamre oma asju toemetama. Seni olli vaene vend koka kulbi võtnd ja katsund, mis selle pisikse katla siis keedetässe. Põle muud suuremat iäd maiku kedägi tunnud supil, mis pisikse katla siis kiis, aga kui ta köögist vällä läks, mõistis ta kõik lindude laulud ja kiiled.
Kui ta kuhja otst maha olli tulnd, võttis ta nõuks kua rikka vendädelle põrgu järel minnä. Aga kahel rikkal vennäl olli päevä tiireis jo iis ja neil tulnd rebäne tii piäl vasta ja palus: "Olge iäd vennäd ja andke mulle raasuke leibä, ma tulen teele7 sulaseks."
"Meil on isigi pikk tii ja leibä vähä ja sulast ei ole meil tarvis."
Kui nad tükike muad ollid läind, tulli neil unt vasta, palus omakord leibä: "Ma tulen teele sulaseks."
"Pikk tii, pisut leibä, meil ei ole anda ja sulast ei ole kua tarvis."
Läksid igäüks oma tiid. Tüki tii piäl tuleb karu vastu ja nurub tükki leibä, ennäst sulaseks pakkudes. Kostsid mehed: "Pikk tii, pisut leibä, põle anda, ei ka sulast tarvis."
Läksid rikkad vennäd edäsi, kunni jõudsid põrgu õe juure, kus vanasarviline ammugi oodas.
Vaene vend käis kua sedäsamma tiid. Ühe päevä tii järel ka temäl tulli rebäne tii piäl vastu, teretäs ja palus miist: "Ole nii iä, vennäke, anna raasuke leibä, ma tulen sulle sulaseks."
"Pikk tii, pisut leibä, vaene annab piskust, rikas ei anna paelust."
Pööräs ka rebäne ümmer ja läks ühes. Mõtles miis: "Nüid mul ometi seltsiline, lääb tiikäik lõbusamalt"
Kui nad tükk muad ollid käind, tulli unt neele vasta, teretäs ja palus leibä: "Ma tulen sulases."
Vaene vend küsis undi käest, kas tal kahte miist vasta on tulnd.
Unt vastas: "Jah, nägin ulk muad iis." Miis andis undile tükk leibä ja ütles: "Pikk tii ja pisut leibä, vaene annab piskust, rikas ei paelust, ja nüid on selts jälle suurem edäsi minnä".
Kui ta oma kahe sulasega olli tükk muad läind, tulli vana karu vasta, teretas ja pakkus oma laia kätt kui vana sõber ning ütles: "Ole nii iä, vennäke, anna mulle pisut leibä."
Miis mõtles: pikk tii, pisut leibä, vaene piskust, rikas ei paelust, ja andis karule kua tüki leibä. Karu sõi levä ää, tänäs ja jäi temäle sulaseks. Ka karu käest küsis miis, kas kahte miist on näind, midä ka karu ütles näind oleva, aga tükk muad iis.
Nüid läks vaene miis oma kolme sulasega ikka edäsi, kunni põrgu jõudis. Läks peremiis põrgu, aga sulased jäeti ukse taha. Põrgus võttis õde vendä vasta. Peremiis ütles aga sulastelle, kis välla jäid: "Kui mul ädä on, siis tulge mulle appi."
Õde tegi vennäle õhta aset ja mõtles: et sa angu otsa ei jäänd, aga küll sa siin suad. Aset tehes pannud ta nuad püsti asemelle ja laotand lina üle, et kui vend piäle laseb, siis on ta otsas.
Sulased kuulasid raudvärävi taga ja rebäne ütles: "Õege nagu iält olli." Teist kord: "Õege nagu iält olli."
Unt ütlend: "Kuda sa edev oled, nõnna sa oled. Mina pööräsin oma teist külge".
Natukese aea päräst ütles unt: "Nagu üleks iält olnd."
Karu ütles: "Mina liigutasin ennäst ja minu va riista karvad kahisesid."
Aga kui vana karu isi kuulis, siis pistis ta omad tugevad käed ukse külgi ja uks olli kõege ingede ja konksudega iist ärä ja visas kõrva8, mispiäle kõik sulased sisse karasid. Ja kui nad nägid, et nende peremiis vägä raskesti aavatud olli, vaotas karu oma tugevad aagid9 kurjategijälle kõvasti külgi ja virutas tedä igävesti tulle. Vana põrguliste peremiis pakkus oma raud kätt võerastele teretämiseks, aga kui karu oma tugevad käed talle vastu sirutas ja unt ja rebäne aedasid kua, virutasid nad sedägi tulle. Nüid nägi vaene vend, missugune põrgu elu olli, kus tõest kurjategijäd ja mõrtsukad kõik iis ollid. Kui vana sarviline kajotules10 olli, siis kahmis vana karu põletamise vara viil rohkem tulle, et sii ästi leekis, ja unt ja rebäne aedasid kua. Selle piäle võttis karu peremehe sülle ja tormasid uksest vällä kõik sulased. Edäsi minnes kandis karu ikka miist süles, et ta raskesti aavatud olli. Maad-tiid edasi tulles ütles unt: "Pane vahel minu piha peäle ja oia isi kinni, sinu käed väsiväd jo ää, las mina kannan vahel kua peremiist."
Kui nad tükk muad edäsi tullid ja unt tedä kua edäsi tõi, nägid nad, et nende peremiis väga rammetuks jäi, ja arvasid tedä ärä sureva ja läksid tii kõrva, istusid maha ja pannid peremene kua muru piäle. Ja nõu pidädes ütles karu: "Peremiis on väga vaemetu11, akkame aga auda kaevma."
Akasid sulased kõik auda kaevma. Karu võttis esimese korra esiteks lahti, siis teesed tagajärele. Vana karu võttis peremiist sülle ja vaadas, kas viil inges on. Kui jo aud kaunis sügav olli, tulli üks iir august vällä ja rebäne võttis iire kinni, aga iir akas paluma, kas nad temäle aega riäkimiseks ei anna. Rebäne irvitäs ja ütles: "Nüid suan iä soea suutäie."
Unt aga ütles: "Aega riäkidä küll."
Siis küsis iir: "Mis auda te, iäd mehed, kaevate siin?"
"Meie peremiis on vägä raskesti aavatud ja arvame, et ta tänä ärä sureb, ja tahame tänä maha matta."
Iir akas neid paluma ja ütles: "Alastage minu piäle, minul on kuus poega ja nad jääväd kõik vaeses12. Kui te mind lahti lasete, siis tahan ma teele niisugust rohtu tuua, mis teie peremehe terveks tiib. Ja kas te mulle oma peremiist võiks näedätä?"
Siis ütles unt: "Uijah, miks mitte!"
Rebäne ja unt viisid iire sinna, kus karu peremiist valvas, ja näedäsid temäle neid aavasid ja lassid iire lahti ja iir läks rohto tooma. Siis ütles rebäne: "Kaju13, kui ta petis olli ja ärä läks, olen oma soeast suutäiest ilma."
Natukese aea päräst tulli iir tagasi ja pisike rohuluas14 suus. Iir võttis laasi punni piält ää ja lassis peremehe aavad lahti võtta, pistis siis oma veikse käe, sest et testel ei sündind15, laasi suust sisse. Iir tõstis oma veikse käegä rohto ja miäris aavad ilusti kordamöödä ärä ja varsti akasid aavad paranemä. Ja peremiis tõusis üles ja akas oma sulastegä riäkimä ja iir rohitses kõik selle päevä otsa oolega edäsi ja käis viil uut rohtu toomas, sest sii olli otsa lõpnud. Ta jäi kunni teese päeväni sinna, kunni peremiis isi käiä võis.
Siis akas jälle reis kunni kodo. Et rikkad vennäd ja õde põrgu ollid jäänd, jäi temä kodo peremehes. Ta võttis omale naese ja rebäne, unt ja karu tiinisid tedä viil tükk aega, kunni ta täiesti ia korra piäle sai. Siis läksid nad ärä ja miis mõtles tihti, et niid vaemud ollid.*