HANEDE JAGAMINE

Olen kuulnud, et vanal ajal Eestimaal palju anesid külädes on peetud. Kui mina poisike õlin, siis pidas ka meie küläs üks vabatmees¹ anesid, a praiga ei õle meie lähedal külädes kuski anesid nähä. Üksnes mõisades.
Üks vaine vabatmees eländ oma tõisepoolega ühes saunaurtsikus rahulist elo. Et nad mõlemad jo vanast² väätid õlid, siis õld neil võimalik enämb ei lehmä, kitse ega lammastki pidädä. Selle-eest pidäsid nad anesid, ka ninda ku omale tööks ja tallituseks ja armsaks ajaviiteks.
Ühel suvel aga õnnistand jumal nende anede sigimist imemärksalt³, ninda et kevade kõhe palju neid sigind ja sügise kõik tervelt ja priskelt alles õlid. Vanakestel ütlemata suur rõõm. Selles rõõmus ütles mees oma naisele: "Et meie aned sel aasta nii üväst⁴ on sigind, siis kingime ühe ane õige mõisaerrale."
Naine ei õld sugugi selle vasta. Tõine ommik valitsesid⁵ nad kõhe kõige parem ani teiste ulgast vällä, tapsid ja tegid viisakalt puhtast. Vanake läks nüüd anega mõisa.
Saab erraga ühte, ütleb: "Austud erra, jumal on minu anede sigimist sel aasta rohkeste õnnistand, seepärast omas suures rõõmus toon teile ühe ane kingituseks."
Erra tänab muidugi teedä vanameest ta üvä lahke südäme peräst. "Aga," ütleb viimaks erra poolnauruse näoga, "meid on kuus enge, mina, minu proua, kaks noort errada ja kaks preilida. Kas sa võid see kingitud ani meile kuuele nii jagada, et meie just igaüks oma jagodega rahu õleme?"
Vanake nihutas käägä püksid kõrgemale, midä sugu rippakille õlid, köhätäs vähä ja sügäs näppoõtsidega⁶ kõrva tagant tarkust. Siis ütles järel mõeldes pikkamisi tasase äälega errale: "Külläpse mina jagan, kui aga errad minu jagamisega rahu on."
Erra: "Kui sa õigust teed jagamisega, siis muidugi saab rahu õldud."
Saunamees: "Erra, teie õlete siin mõisas peremees, kõik peavad teie sõna kuulma ja käsko täitma, sellega õlete te siis kõige mõisarahva pää. Ja teile saagu siis ka ane pää. Kaks noort errada käivad muidugi teie asemel igal pool teie eest asju toimetamas, sest et teie omad vanad jalad enämb ei jõua käia; näväd⁷ on teile nii kui jalgade asemel, siis nendele saagu ani jalad. Kaks preilit jäädavaks ikke siie ei jää, nendel tulevad omal ajal peigmed järele, ja preilid lähävad ennemb lendes kui käies nende kaasa. Nendele minu arvates saagu ani tiivad. Vanaproual ei ole siin väliste asjadega ega miskagi⁸ palju toimetust, istub ommikust õhtuni oma kleidi sava pääl alati toas. Prouvale saagu siis ani saba."
"Aga kellele see ane keha siis saab?" küsis erra.
"Noh, et teil seitsmet engelist enämb ei õle, kellele ma seda luban, siis muidugi teedä jääb ta õiguse nimel mulle, jagamise eest."
Erra nauras⁹ ninda, et vats valutama akkas. Kui naurutuju erral mööda läks, tatsutas vanakese piha pääle kääga ja ütles: "Ma näen, sina oled üks tark, mõistlik ja ea südämega vanake. Sa tegid esti oma kingitusega mulle rõõmu, teiseks õli aga jagamine üsna kõhane ja naljakas, kellega ma üsna rahu õlen." Selle pääle ants¹⁰ vanataadile kümme rubla ja ütles: "See on so ausa meele ja ladusa nalja palk."
Vanakese rõõm oli ülisuur, nii et ei leidnud rõõmu peräst tavalisi tänämise sõnu. Said nad kodo eidega jo küll selle üle rõõmustand, ei saand vanamees rõõmu peräst muidu rahu, ku läks oma rikka naabrimaja peremehele oma tänast õnne kiitama. Et ta erra kääst kümme rubla kinki sai, sedä kiitas küll, aga ane jagamisest ta ei mühkänd egä mähkänd¹¹ rikka naabrile.
Sai vanake naabri juurest vällä¹² tuld, siis ütles viimane oma naisele: "Tämä sai oma nuumata, roho päält tappetud ane eest kümme rubla, meil ramust rasvased üväst nuumatud aned, ma veen¹³ neid viis tükki errale kinki. Ilma kahklemata saan ma neie eest viiskümmend rubla." Naine kiitis mehe nõu.
Tõine päiv kõhe läks rikkas mees viie tappetud nuumanega mõisa, ütleb errale: "Aus erra, ma toon teile viis nuumane kingiks."
Erra tänäs ka meest omal viisil. Aga sai ka jalapäält kõhe aru, et rikkas mees armastuse peräst anesid kinkima ei tuld, vaid rahaahnusse peräst neid siie tõi.
Peräst tänämist ütles ta mehele: "Meid on kuus enge, kas sa võid need viis ane meile ninda ära jagada, et sellega igaüks meist rahu on?"
Mees lööb silmad maha ja vabandab, ööldes: "Mis jagaja mina sakste pere keskes võin õlla, ei, ei, see ei läha mul korda."
Erra: "Kui sina jagamist oma pääle ei võtta, lasen ma ühe teise tulla, anid peavad jagatud saama."
Erra lasi nüüd eilise saunamehe tulla ja ütleb: "See mees siin tõi mulle viis nuumane kinki, aga ei õska viit ane kuue engele jagada. Kas sa võid seda?"
Pobol jälle: "Kui errad mo jagamisega aga rahul on, siis võin küll."
Erra: "Kui sündsal viisil jagad, siis küll."
Pobol jagab: "Erra, prouva ja üks ani on kokko kolm. Kaks noort errat ja üks ani on kokko kolm. Kaks preilit ja üks ani on kokko kolm. Ja mina ise ja kaks ane on jälle kokko kolm."
Erra muidugi õli mehe targa jagamisega rahu. Pobol sai kaks ane tänäse jagamise eest jälle omale, tuli rõõmuga ku muistegi aus mees kodo.
A rikkas mees, silmad abi täis, tuli tühja kättega kodo, külarahva naur vaid kingiks ja palgaks. Suur pala ikke suu revetab¹⁴.

¹ vabadik, pops, pobul;
² vanadusest;
³ imeväärselt;
⁴ hästi;
⁵ valisid;
⁶ näpuotstega;
⁷ nemad;
⁸ millegagi;
⁹ naeris;
¹⁰ andis;
¹¹ ei kõnelnud;
¹² ära;
¹³ viin;
¹⁴ rebestab

H II 8, 658/63 (11) Jõhvi, Päite v. ja k. - Paulus Paurmann (1891). - Schullerus 929* I. Üsna haruldane. Peale käesoleva on veel olemas kaks üleskirjutust Lutsist, neist üks kirja pandud mustlaselt.