Üitskõrd olli kubijas härraga juttu ajaman. Kubijas, kes jutukas mees olli,
kõnel ütest ja tõsest
asjast. Viimate nakas1 ta kah härrale
rahva suurt puudust ja nälgä seletama. Aga härra, kes
hiljuti Saksamaalt olli tullu
ja selleperäst kah eesti keelt selgede
es mõista, es tiia edimalt2, mis tuu sõna "nälg" tähendas. Kui kubijas
sõna tähenduse ärä olli
seletanu, nõudse härra: "Kas sa ei võissi3
seda asja mulle näidätä, sest ilma näitämiseta ei saa ma sukuki sinu
seletustest jakku."
"Mis mitte," vastas kubijas,
"aga siski [mitte] muial
kui mõtsan. Lääme jahi pääle, küll ma sis näita."
"No mine siis ruttu kodu ja säe
asja valmis, et siis ennemgi minema saame," kõnel härra rõõmsalt.
Kubijas läits nüid oma tarre ja laskse naisel hää rätitävve kooke küdsädä4,
võtse sis püssi ja läits härra poole. Härra olli
joba ammuki enda valmis säädnu,
ootsegi joba. Aga ta meheke es mõtle sukuki vanasõna pääle, et läät päivas vällä,
võta nädali jaos moonakott üten,
nigu kubijas tegi. Ta arvas
õdangus5 kodu saavat, selleperäst es tiia ta midagi kah ette valmistada.
Nüid lätsivä mõtsa. Härral olli hää meel, et ta nüid nälga nätä ja tunda saa, aga kubijas
jälle, et ta härrat nällätse näge
olevat. Käisiva ütest paigast tõiste,
muku6 es saava ütteki mõtslooma
ärä tappa. Kubijal olli kõik ümbrekaudne mõts tutva ja selleperäst
läits ütte õige suurte mõtsa.
Kui na tükk maad seda mõtsa mööda olliva
ärä käinu, ütel kubijas: "Me oleme ärä essinu7!"
Aga härra es saa sukuki kubija
tembest aru ja et ta esi kodumineku teed es tiia, pidi kubija peran8
käima.
Päiv oll joba allaminekul,
aga kubijas vedasi härrat
iks kaugempale sügavade mõtsa.
Viimate saiva na üte hainamaa pääle vällä. Et öö joba käen olli, jäiva na üte hainakuhja ala öömajale. Härra tahtse
joba nüid kangede süvva, muku et kosteki9
saada es ole, pidi magama heitama.
Homgu olli
härral viil suuremp söögitahtmine. Sund kubijat, et ta teed otsissi. Aga kubijas
ei või midagi parata, ütles, et ei tiidvat. Et aga kubijas nii rahuline olli ja süvva sukuki es ütle tahtvat, küsse härra: "Ütle, kuis sa võit ommeteki
nii kavva söögihäta kannata! Mul om
põrõlla10 nii kange söögihäda, et ma söössi
kas mis taht, kah kõge alatumat11
talurahva sööki."
"Jah, selleperäst võiks ma
nii kavva söögihäta kannatada, et ma oleki üteviisi12 talurahva sööki söönu," vastas kubijas lühedelt.
"Või imet! Vai siis talurahva söögil nii suur võim om! Odot! Kui viil siist eluga pääseme, sis taha ma enamp talurahva kui saksa sööki süvva.
Aga nüüd, nüüd taha ma hirmsade süvva. Kas sa ei võissi mulle ehk niisamate kah endale kosteki
sööki valmistada?"
"Mis mitte! Näe," kõnel kubijas
hainakuhja pääle näidaten, "siin om meil toiduvara
joh küllalt! Muudkui võta ja söö enne13.
Aga et rumal kaeda14 om, kuis me elajide viisi aina sööme, lää
mina tõsele poole kuhja. Sis
ei näe me kumb kummaki häta."
Ehk küll härral kubija nõu
väega vastameelt olli, siski - häda sundse teda elajide sööki sööma.
Aga kubijas tõsel pool kuhja es söö mitte kõrteki,
ainu aga ütsinda kotust
võetuid kooke. Et aga tema salasöök avalikus ei tules, kakse15 ta
kuhjast hainu ja topse kuhja ala.
Härraga olli hoopis vaene
lugu. Vaevalt sai ta mõne kõrrekese alla neelatada, kui nakas
kõnelema: "Muidu olessi pruukost16 õkva hää, muku haina ommava hirmus kahre17, tahtva kurku ärä lahku18. Sul vast lääva
na parempide kõrda."
"Mis na nüid siin lääva! Vaene toit iks vaene toit. Muku
siski kõtt om pia täis ja - kuhjal kah hää
tubli aud19 sisen. Kui ei usu veel, tule sis esi kaema," kõnel kubijas.
Härra tulli nüid. Aga niipea
kui ta suurt auda kuhja sisen
olli nännu, küsse ta imetelleden: "Ütle, kuis
sa ommeti võisit nii pallu tükikese ajaga ärä süvva! Mina sei kah enda meelest
õkva20 tubliste, muku
es või kuhjale märkigi mälestuses jätta."
"Jajah," kõnel kavval kubijas tõtte21 näoga, "selleperäst
võisi ma kah rohkemp süvva, et ma joba enne niisugust sööki olli
söönu. Kõik tule harjutamisest, nii kah söömine. Olet
sa lihtsalt elanu ja lihtsat sööki söönu, võit sa kah kauemp
nälgä ja muud puudust kannatada. Saime nüid, mis saime, aga nüid lääme jälle teed otsma, et ennempite kodu saassime, kos me parempat kehakinnitust lövvame."
Ka seoki22 päiva viitse kubijas ärä ütest mõtsast
tõiste kävven. Õdangu ajal lätsivä na üte lagediku pääle vällä. Säält
nägi nälläne härra kaugelt üte talu. Kohe käskse ta kubijal sinna poole
minema nakata, et vast säälteki midagi toiduvarra saassi.
Teel kõnel kavval kubijas: "Kui meid sääl vast23
sööma aetas, ärä sa siis üte kõrra ajamise pääle mingu. Aga et ma sinust alamp
ole, võta ma ütekõrralist24 taluinemiste kutsmist kuulda."
Kui na sinna talu manu saiva,
jätse kubijas härra vällä ja esi läits sisse öömaia
kullema25. Siin talun olliva hää inemise ja luassiva26
hää meelega. Kubijas läits viil enne välläminemist pernaise manu ja manits teda:
"Kui sii mees, kes minuga üten
om, üte kõrra kutsmise pääle sööma ei tule, sis kaege,
et te enamp teda tõist kord
ei kutsu, muidu vihastas ta hirmsaste ärä ja või sedaviisi suure tüli teta."
Nüid läits kubijas härrat sisse kutsma.
Varsti selle pääle toodi kah uasupp
lavvale ja lahke pernaine
pallel27 kah tund mata külalisil lauda istu. Kubijas
võtse tänuga kutse vastu, aga härra es pane pallu tähelegi pernaise kõnet ja selleperäst jäi kah söögist ilma. Ta, mehekene, pidi nüid vesitse suuga päält kaema,
kuis tõse magusalõhnalist suppi seiva,
aga tema tilkagi es saa - oma kangekaaluse28, aupüidmise
peräst. Kui tõse söönus saiva, vahtse ta perrä29,
kohes30 supiannum panti, et säält öösel kas vai varguse viisil oma kõttu
täita.
Pika õle toodi nüid pääle söömise sisse, tetti ase põrmandule valmis ja kästi sis
külalistel magama heidata. Kõik magasiva joba
rahuliste, aga üits olli
veel ülevan, ja - see olli
härra. Ta arvas nüid paraja aja olevat supi kallale
minemises, aga et tare väega pimme olli ja ta tagasituleku pääl ei
oles vast oma asent ärä löidnu, köitse ta üte kabla31,
mis tal õnnekaupa ei tiia konas32 karmanni33
olli jäänu, kubija jala
külge ja läits sis. Potist võtse ta üte peotävve upe ja tahtse aseme pääle minna, et sääl süvva. Aga kapla mööda tullen es
saa ta mitte oma, vaid peremehe-pernaise sängi manu.
Sest niikaua, kui härra poti kallal mehkeldas, olli kubijas kablaga jala tõmbamisest üles virgunu. Kohe sai ta
aru, mis teed härra käis, ja selleperäst läits ta tasakeste sängi manu ja köitse kabla sängitulba külge kinni. Kui nüid härra pia34 sängi manu sai, kommist ta ja
kukkus. Aga ua kukussiva pernaise pääle.
Et edimatsest35 noosist ilma olli jäänu, läits ta jälleki tasakeste poti manu. Nüid tsusas ta mõlempa käe poti sisse, et sis enamp saassi võtta ja säälsaman ärä süvva.
Aga jälleki õnnetus! Käe es tuleva enamp potist vällä - pott olli päältpoolt kitsamp. Härral es jää enamp muud
nõu üle kui pott katski36 lüvva. Aga kohes sa lööd? Kõik pimme kui
kott. Siski silmab ta tõsen
nukan üte valge posti. Kohe lätt
ta tasakeste posti ligi ja lööb kõigest jõust. Pott läits küll katski, aga valge post olli
pernaine, kes röökma nakas: "Anna andis37, anna andis, ei enamp ma seda ei tee!"
Kost pernaine sinna sai, sündü nii: sis, kui härra teist kõrda supipoti manu läits, virgu
peremees üles. Kogemata puttu38 tal käsi pernaise
külge ja käsi sai likes39. Peremees mõtel nüid, et pernaine om enda ärä teotanu, ja ai tema
üles. Pernaine heiti40 niisamate ärä, kui ta löidse, määrdne41
ta olli. Kohe karas ta üles ja nakas
ennast puhastama. Aga nüid sai ta äkitselt niisugutse matsu, et pia oles
maha kukkunu. Lööja olli härra, aga tema arvas, et
see oma mees olli. Selleperäst
rööksegi ta nii: "Anna andis, anna andis, ei enamp ma seda ei tee!"
Jätäme pääle nüid pernaine hirmu ja valu
kätte, aga kaeme, mis härra ja kubijaga sündü. Kui härra pernaise röökmist kuuldse, jooskse ta tarest vällä - mõtsa. Ta arvas, et kui siia jäässi,
tuleva ta rumala tüki avalikus ja - kos sis häbi ots om! Aga kui ta mõtsa joosk, ei tiia keaki, kes säärdne kurjategija olli, kui aga
enne kubijas ei ütle. "Oh, oles kubijas
kah siin olessi!" õhas nüid härra. Ja - kubijas olligi ta takan. Kui kubijas kuuldse, mis härraga sündü, jooskse ta niisamate vällä. Nüid, kui na jälleki mõlempa ütekokku saiva, pallel härra kubijat, et ta mitte kellelegi neist sündmustest ei kõnelesi, kui na üitskõrd kodu
saava. Ja et kubijas kindmaste42 suud peassi, pakse43 härra tälle
raha. Aga kubijas ütel:
"Kui sa lupat edespidi
vaest rahvast avitada, ei pia mitte üitsegi heng sinu tegudest mitte
midagi teedma; ei lupa,
taha ma ütteviisi neist rahvale kõnelta. Aga raha
sinu käest ma ei taha."
Härra luas. Nüid viis kubijas iluste härra kodu.
Härra oll nüid alati armulik oma valla rahva vasta ja avit neid ütteviisi, selleperäst
et ta esi nüid tiidse, mis
asi puudus ehk nälg om. Aga kubija
vasta olli ta alati tenulik
ning lahke, mitte selleperäst, et ta suud peassi, aga et ta teda hääle tööle, se
om vaeste avitamisele, olli
ärätanu.
Kubijas es kõnele kah mitte kellelegi sest,
mis härraga olli sündinu, ja tema, nigu härraki, pidasi
sõna niga44 kui surmani. Siski, kui ta
joba kuulman45 olli, kõnel ta kõik oma
vanempale pujale ärä ja selet, kuismoodu härra nii hääs ja armulikus rahva vasta olli
saanu. Kui loo otsast otsani ärä olli
kõnelnu, keelse ta, et poeg sellest mitte kellelegi ei kõnelesi.
Aga poig es täida esä
tahtmist, ja kui härra joba ammuki koolu olli, kõnel kõik rahvale ärä, mis
kadunu härraga üitskõrd olli
sündinu.
Sedaviisi sai sis see jutt
rahva suvve46 ja om käinu põlvest põlveni,
kuni meie ajani.
1 hakkas;
2 esmalt;
3
võiks;
4 küpsetada;
5 õhtuks;
6 muudkui, ainult;
7 eksinud;
8 järel;
9 kusagilt;
10 praegu;
11 halvemat;
12 aina;
13 aga, ainult;
14 vaadata;
15 katkus;
tõmbas;
16 hommikueine;
17 karedad;
18 lõhkuda;
19 auk;
20 otse, lausa;
21
tõsise;
22 sellegi;
23 võib-olla;
24
ühekordset;
25 kuulama;
26 lubasid;
27 palus;
28
kangekaelsuse;
29 järele;
30 kuhu;
31 nööri;
32
kunas;
33 taskusse;
34 peaaegu;
35 esimesest;
36
katki;
37 andeks;
38puutus;
39 märjaks;
40
kohkus;
41 missugune;
42 kindlasti;
43 pakkus;
44 nii kaua;
45 suremas;
46 suhu
H II 31, 111/8 (4) Otepää, Vana-Otepää v. - Villem Vaher (1889). - AaTh 1775 (Näljane pastor) - 109 t. Üks populaarsemaid naljandeid. Tuntud üle maa. Esineb ka liitunult teiste naljanditüüpidega (1525, 1696; 1791).