Iiri-kassi elasid vanal aeal päris sõbruses, üks ei kartnud ühte ega teene murdnud teist. Sel aeal korjasid nad kaheksi ühel sügisesel aeal vana eenaküine ühe tonni sisse rasva kokku, et talvel võtta oleks. Ol'li tonn juba ääreni täis korjatud, siis kinnitasid nad veel teene teesele kõvasti, enne mette tonnist võtma akata, kui lumi maha tuleb ja kuskilt änam saada põle. Selle peale tõmmasid nad siis tonnile kaane peale ja läksid koeo. Aga iir võind rasvavalus kuskil sesta.
Ühel omikul ütles ta kassile: "Eele ol'lin ma varesega koos, tal olnd noort sugu ja kutsus mind tänaseks varrule, ära oota mind enne õhtud tagasi ühti." Nende sõnadega läks ta minema.
Iire jutt ol'li aga selge vale. Tal ol'li kange rasvaimu. Et süi mitte üksi tema peale ei langeks, kutsus ta omad sõbrad ja naabrid teatavasse küine rasvatonni juure võeruselle. Noh seal parkisid nad siis kõik selle pääva ja tühendasid tonni kuni pooleni. Et rasva veel küllalt ol'li, käskis ta neid teesel pääval jälle tulla.
Natuke enne poolt üüd jõudis meie iir koeo. Kui ta tuppa astus, ol'li kassil juba esimene uenastus1 möödas. Iire tulekut kuuldes küsis ta: "Mis lapsele nimeks pandi?"
Aseme peale eites vastas iir ähkides lühidelt: "Jäi poolele, oome pean tagasi minema!"
Et iir unine nähti olevat, ei akand ka kass änam pikemalt pärima.
Teesel pääval aga ol'li iir oma sõbradega jälle rasvatonni tühendamas. Il'la õhtaks said nad ka tonni põh'a pal'laks. Tonn ol'li nüid täieste tühe. Tänades läksid nüid igaüks omale poole. Ka meie iir jõudis eha kustuks2 koeo. Kass ol'li teda ootamas ja küsis jälle: "Mis lapsele nimeks pandi?"
"Põhi pal'las!" andis iir lühedalt vastuseks ja ronis isi asemelle puhkama.
Iire väsimust nähes jättis ta ka täna varrude loo pärimatta ja läks ka asemelle puhkama.
Järgmesel pääval juhtus kass omal reisil eenaküenest mööda minema. Ta astus sisse, et oma tagavara-natukest järele vaadata, kas kõik veel paegal seesab. Kaant pealt ära tõstes paistis pal'las põhe vastu, rasvast polnud änam raasugi nähä. Iirde jäl'led aga tunnistasid, kes ta tühäks ol'lid teenud. Koeo poole minnes, tee peal edasi-tagasi mõteldes langes kassil ku kate silmade pealt maha:
"Mis varrud varesel sügise veel ol'id? Tühe iire jutt! Esimesel õhtul jäi "poolele", teesel õhtul juba "põhe pal'las"! Kellel? Kellel muul kui rasvatonnil!"
Kõike seda kelmust tundes ja korjatud rasva peale mõteldes vandus ta iire vasta igävest viha ja tagakiusamist, mida ka iir tänapäävani oma eluga peab maksma.
H II 42, 92/4 (2) Vändra - J. Peterson (1891). AaTh 15 (Petlik varrulkäimine). Üle 60 t.
Levinud ülemaaliselt, populaarne Kagu- ja Põhja-Eestis.
Liitumisi: mt. 37 ja 37*. Tegelasteks võivad olla ka rebane ja metsloomad ning rebane ja inimene.
Muistendiline lõpp on tüüpiline hiire-kassi redaktsioonile.