Ennevanaste, kui kõik loomad rääkinud, tulnud hunt metsast välja.
Kana siblis õues. Hunt teretas kanad: "Tere-tere, tiipajalga!"
Kana vasta: "Jumaleme, lampajalga!"
Hunt küsima: "Kas koonukas1 kodu?"
"Ei ole."
"No siis kässi kärtsa2 välja tulla usinaste, onu ootab aja taga."
Kana hundilt küsima: "Kui palju sa, va onu, oled ka eluajal omale roaks saanud?"
"Jah, ma juba kaunike hulk teisa..."
"Noh, kui palju siis?" küsis kana uueste.
Hunt arvama: "Nelikümmend nibunina3, viiskümmend vibunina4, kuuskümmend kompa-kampa5, seitsekümmend siba
saba6,
sada sassi-nassi7, tuhat tutulutu8."
1 koer;
2 siga;
3 kana;
4 ani;
5 hobune;
6 siga;
7 lammas;
8 veis. - Üleskirjutaja seletused.
H IV 7, 104/5 (3) Jüri - J. Saalverk < Mari Peitong, 18 a. v. < lapsepõlves oma vanaisalt kuulnud (1896). AaTh 77* - 17 t.
Tuntud ülemaaliselt. Hundi pihtimine kui stereotüüpne vormel esineb ka iseseisvalt loodushäälendina; koos hundi ja kana (või hane) dialoogiga (vrd. Medne 122* D) peamiselt Lääne-Eestis. - Hundi pihtimine esineb ka rahvalauludes (vrd. laulutüüp "Hundi söök"), samuti tuntakse rahvalauludeski hundi kõnelust mõne teise loomaga (vrd. "Jänes ja hunt", näit. H II 22, 426 Halliste).