Ühel emajänesel oli mitu poega. Metsas, kus ta oma poegadega elas, oli vähe toitu saada ja poegade toitmine tegi talle palju muret.
Ühekorra ütles ta oma poegadele: "Näidake mulle oma silmi!"
Veikesed jäneksed vaatasid punnis silmil ema otsa.
"Oohoo, teie silmad on niisama suured nagu minulgi! Teie võite isegi oma eest hoolt pidada ja mind ei ole teile enam tarvis," ütles vana ema, pistis metsa poole jooksu ja jättis pojad üksi maha.
Ja sest saadik on jäneste silmad pungis ja keegi ei hooli oma poegadest.
E 3938 Ambla, Prümli k. - Karp Kuusik (1893?). AaTh 72* - 6 t.: Ambla, Tõstamaa (2 t.), Põltsamaa, Räpina, Vastseliina.
Tekkemuistendiline lõpp tüüpiline.
Antud muinasjututüübi keskne motiiv kajastub ka võrdlusekujulistes kõnekäändudes.