Ühel hundil kästi ära süüa seda, kes talle tee peal vastu tuleb ja kes mees on.
Hunt läks teed mööda, poisike tuli vastu. Tema küsis poisikese käest: "Kas sina oled mees?"
"Ei ole," vastas poisikene, "mina olen mehe hakatus."
Hunt läks edasi. Tüki aja pärast tuli talle üks vana mehekene kepi najal kõndides vastu. "Kas sina oled mees?" küsis hunt vanakese käest.
"Ei ole, mina olen mehe lõpetus," vastas vanake.
Siis tuli talle kolmas vastu, see oli tubli mees. Ka selle käest küsis hunt: "Kas sina oled mees?"
"Jah, mina olen mees," vastas see.
"Mul kästi sind ära süüa," ütles nüüd hunt.
"Sina ei või mind mitte enne süüa, enne kui ma metsast mõõdupuu olen toonud ja järele katsunud, kas mina ka sinu kõhtu mahun."
Hunt oli sellega rahul. Mees läks metsa ja tõi sealt ühe hea tugeva tümiku välja, sellega pidi ta hundi kõhtu mõõtma hakkama. Esite astus ta hundi nina ette, hakkas tema suud silitama ja ütles: "Oh seda ilusat suukest, kes mind ära sööb!"
Hundil oli sarnane kiitus moka järele, tegi naerunäo ja kostis: "Jamm!"
Siis vaatas mees silmi, paitas neid ja ütles: "Oh neid ilusaid silmakesi, kes minu peale vaatavad, kui mind süüakse!"
Jälle oli hundil hea meel ja ta kiitis: "Jamm!" tagastjärele.
Nüüd läks mees hundi kõhu juure, silitas ka seda ja ütles: "Oh seda ilusat kõhukest, kus ma sees saan olema!"
Hunt läks õiete rõõmsaks ja kostis jälle: "Jamm!"
Viimati astus mees hundi tagaotsa juure ja ütles ka siin: "Oh seda ilusat persekest, kes mind välja laseb!"
Hundi vastus oli: "Jamm!"
Nüüd võttis ta hundi savast kinni ja hakkas teda puutümikuga mõõtma, see on vemmeldama, ise hüüdis sealjuures ikka: "Jamm, jamm, jamm!"
Hunt aga karjus ikka: "Au, vau, vau, au, vau, vau!"
Nõnda nüpeldas* ta vana võsavillemit, kuni tal karvad kahelt poolt külje pealt maha olid kupatatud ja tõised hundid ta haleda ulumise peale appi tulid. Siis jättis ta nahaparkimise järele ja ronis üles kuuse otsa, muidu oleks ta oma naha hundile karvade asemele andma pidanud.
Kui haige vend teistele oma häda oli kaevanud, vaatasid nad küll üles kuuse otsa, aga kätte ei saanud nad meest milgil viisil.
"Suur kõrge kuusk, kudagi ei ulata lähedale," ütlesid nad ükstõisele.
Viimati hakkasid ometi nõu pruukima, ronisid ükstõisele otsa ja katsusid nõnda mehele läheneda. Paljaks peksetud hunt oli koos mõne teisega kõige all ja tõised ronisid nende turjale ja ikka nõnda edasi, just nagu oleks see neil kokku räägitud olnud.
Kui mees paljast hunti ka veel teiste seas nägi, hüüdis ta kuuse otsast: "Oot, oot, paljas, kas sina ka veel siin oled?"
Kui paljas seda kuulis, tuli talle nahaparkimise lugu meele, ta pandis putkama ja katsus, et terve nahaga - nii terve, kui ta temal veel oli - pääses. Teised hundid läksid taga järel ja peagi oli mees nende käest pääsenud, tuli kuuse otsast maha ja andis jalgadele teada, kust tee kodu poole läks.
*Hunt olevat seljaluust õige ja kange, ei saavat tahapoole vaadata ega ennast kergesti ümber pöörda. Sellepärast siis ka mehel võimalik oli teda peksa, kui ta sabast kõvasti kinni hoidis. - Üleskirjutaja märkus.
H II 24, 147/50 (29) Helme, Jõgeveste - J. Einer ja P. Einer < oma emalt: Kadri Einer, 60 a. v. (1887-1889). - AaTh 157+121 (Inimest peab kartma + Hundid üksteise kukil). Mt. 157 - 20 t.; 121 - 7 t. Kontaminatsioonina (157+121) - 2 t. Levik näidatud kaardil nr. 5.