Ennemuiste, kui veel kõik linnud ja elajad riakida on mõistnud, teinud lauluriastas oma pesa ühe vuave1 puu otsa, mis rebase aukude ligidal olnud. Rebane tulnud sinna puu alla ja tahtnud riasta käest üht poega õigusega omale suada. Ta öölnud: "See vuab on minu hangupuu, ma raiun ta nüid maha, aga kui sa ühe poja mulle annad, siis jätan ta see vuasta2 veel kasvama."
Vares, kes sel aal veel üleüldse must oli, vuadand kuuse otsast seda kelmi pettust pialt ja öölnud viimaks: "Riastas, ära usu! Kellega tema kua raiub, tal ei ole jo kervest!"
Rebane löönd siis sabaga korra vasta puud ja ööld: "Eks see ole kerves?" Läind ise siis häbiga minema, ähvardanud veel varest: "Oot, oot! Küll sa homme tuled mu, kätte."
Teisel päeval läinud rebane kalmuaa3 taha jätikule4 tee jaare5, heitnud sinna õietsjalu6 pikali maha, kael tagaspidi ja saba sorus, nagu surnud muistegi. Vares juhtunud sialt mööda minema, kui rebane pikali muas oli, ja arvanud, et see on üks va surnd rebase raibe. Läinud ligemale ja vuadand esite natuke sial juures, siis löönd oma nokaga puari korda teisele pärakaaugu piale. Kui näinud, et rebane seda välja kannatas ja ülesse ei tõusnud, siis vares suand julgemaks ja arvand, et see ikke ongi tõeste surnd. Nüid läinud esimise otsa juure ja tahtnud silmad kõige esmalt pia seest välja võtta. Hakand parajaste silma piale lööma, kui rebane napsand teise kinni ja hakand kohe sulgi seljast ära kiskuma.
Varekse keha olnud jo kõik paljaks kistud, saba olnud veel taga, pia ja tiivad olnud kua veel terved, kui rebane jo teda sööma pidand hakkama, ilma et varekse armupalumisest midagi oleks hoolinud. Siis vares palunud veel õige haledaste: "Kulla pai reinuvaderikene, ära muidu mind söö, kui lue veel enne kua söömapalvet." Rebane tahtnud siis seda meelehiad veel vareksele teha ja hakand söömapalvet lugema. Kui "aamen" pidand ütlema, siis hambad läind kogemata liig laiali ja vares piasnud lahti. Et tiivad alles terved olid, siis kohe lendu.
Aegamööda kasvand vareksele jälle uued suled piale, aga mitte enam mustad, nagu endised olid, vaid hallid. Sest suadika kannab nüid kõik selle varekse sugu oma keha pial hallisid sulgi, muudku pia, tiivad ja saba on ikke mustad, mis rebane kitkumata jättis. Jalasiared ja nokajaared, mis enne ilma sulgedeta olid, on kua nüidki paljad.
1 haava;
2 aasta;
3 surnuaia;
4 jäätmaale, söödile;
5 äärde;
6 siruli
H III 3, 41/4 (4) Ambla - H. Neumann, kooliõp. Jõelähtme Viimsis (1888). - AaTh 56 A (Rebane ähvardab lindu) - 16 t.
Levinud üle maa.
Liitub mt-ga 6, 33, 20, 21 jt. Antud tekstiski esineb väljaarendamata kujul motiiv mt-st 6 (Tuule suund).
Lõpp tekkelooline.