Karu tahtis risuunikust oma maea ehetuseks sületäie agu võtta. Risulind1 palus vastu: "Ära sa siit kisu, võta sealt teesest unikust, siin sees on minu pesa pisikse poegadega!"
"No-noh," urises karu, "minu käpp üksi on juba suurem kui sina kõege oma noka-jalgega kokku, ja sina tuled mind õpetama!"
"Ole sa nõnna suur ku sa oled, aga minu pesa jäta ikki puutumatta!" palus risulind ja lindas isi lohakil tiivul karu nina ette.
"Ma näen, sa tahad jõudu katsuda," ütles vihane karu, "tule oome Linnumängi mäele, seal tehku võit otsust, kummal õigus on midagi käskida ehk teist karta."
Karu aeas nüüd kõik nel'lajalgsed metselajad võitlemeseks nimetud mäele kokku. Seda kuuldes kutsus risulind kõik linnud kotkast kuni sääsest saadik omale abiks. Aegsaste olli karu oma sõeaväega latsis. Pika läbirääkimese ja vaidlemese järele tõsteti rebane sõeaväe ülemaks. Seda ametid vastu võttes aeas ta ennast sirgeks ja üidis: "Võedeldes vaadake kõik minu saba peale. Tõstan ma ta püsti, siis on võit meie pool; lasen ta töllile2, siis on ädaohtu karta; lasen ma ta aga maha, siis põgenege. Pidage meeles!"
Enne poolt pääva jõudis ka risulind oma seltsiga võedulatsile. Kõik nel'lajalgsed ollid juba valmis akkameseks. Rebane seisis eemal mäe arjal, saba püsti. Linnud vaatasid oma vastaste peale ja küsisid üksteeselt: "Ei tea, miks rebane püsti sabaga tõstest eemal seesab?"
"Ma lähän kihutan ta mäe otsast maha," ütles vapsikas, "sõniks jäege kõik paegale."
Selle peale lindas ta rebase sel'la taha ja püstis talle oma nõelaga valusaste saba ala. Viuhti, tõmmas rebane oma saba reede vahele ja joosis valukisaga metsa. Seda nähes kohkusid kõik nel'lajalgsed ära ja igaüks katsus, et punuma sai. Nõnda langes võit täieste risulinnu poole.
Jah, nõnda ta ikki on:
suurustades suur karu,
võitlemeses veike aru.
1 käblik;
2 ripakile
H II 20, 584/5 (4) Vändra, Kadaka - J. Peterson (1889). - AaTh 222 - 6 t.: Väike-Maarja (2 t.), Kaarma, Vändra (3 t.). Kontamineerub mt-ga 313 B. Viimase algus meenutab sageli mt. 222.