Kerjaja sant laulnud korra mõisa akna all:
"Ma tulen taevast ülevelt,
häid sõnumid toon teile säält!"
Lesk proua kuulnud seda ja kohe küsima: "Kas tõesti
tuled taevast või ehk petad vahest?"
Sant, kes hää nupumees
olnud, saanud proua lollusest varsti aru ja vastanud: "Ei julge minusugune
aulikku prouat petta, eile õhtu vast1 tulin säält!"
Proua: "Mis sääl ka uudist
kuulda oli?"
Sant: "Halvad asjad kõik! Praegu on sääl suur nälg!"
Proua ehmatades: "Uih, vaih,
või nälg! Kas minu härrat juhtusid nägema?"
Sant: "Nägin küll."
Proua: "Ega temal häda peaks olema, ta oli rikas?"
Sant: "Veel hullemini hädas kui teised! Kahe nädala
eest hakkas näljaga inglite seakarjatseks! Antakse
päevas kord kuiva leiba ja vanu räbalaid ihukatteks ka."
Proua hädaldades: "Kulla kallis inimene, sul on see
tee tuttav, vii minu härrale sinna kraami järele, ma maksan sulle ausasti! Aga
kas tõllaga sinna pääseb, ma tuleks ise ühes?"
Sant: "Tõllaga küll sinna ei pääse, taevatee on kitsas
ja lustisõitjaid läbi ei lastagi, aga teemehi ühehobusekoormaga lastakse küll!
Kui prouad just soovivad, võin koorma viia."
Proua lasknud kõige tugevama hobuse vankri ette panna
ja mehise koorma riideid, söögikraami ja raha pääle
laduda ja saatnud sandiga minema, viimasele tema vaeva eest veel iseäranis
makstes.
Kutsar, kes sandi kelmusest aru saanud, võtnud pärast
ratsahobuse ja läinud santi taga ajama, et koormat oma kasuks ära riisuda.
Sant aga võtnud mõisast eemale jõudes koormast paremad
riided, pannud selga ja läinud kui aus teemees kunagi oma koormaga edasi. Lõune ajaks saanud ta ühe veski juurde, kus teinepool teed
paks mets kasvanud. Tagasi vaadates näinud ta ühte ratsanikku kaugelt
tuhatnelja tulema ja arvanud kohe, et see tagaajaja on. Ruttu peitnud ta hobuse
koormaga põõsastikku ja roninud ise veski katusele. Mölder olnud parajasti lõunel ega teadnud asjast midagi.
Kutsar jõudnud veski kohta, näinud santi katusel,
mõtelnud ta möldri sulase olema ja küsinud, kas ta vahest ühte santi ühe
hobusekoormaga ei ole näinud mööda minema.
Sant: "Nägin küll! Pööras kõrvalise metsatee pääle."
Kutsar: "Oh sa viimane võrukael! Seda varast ja kelmi
ma just taga ajan. Ole hää mees, juhata paremini,
kustkaudu ta läks."
Sant: "Juhatuse järele teie teda küll kätte ei saa.
Mina tean need teerajad küll, aga mul pole aega taga ajama minna, olen möldri
sulane ja pean veski katust laotama2."
Kutsar: "Küll mina laotan nõndakaua
katust! Võta minu ratsahobune ja püüa ta kinni. Kui seia
tood, maksan ausasti!"
Sant pannud selle hobuse esimese kõrvale ja läinud
kõigega minema. Kutsar laotanud hoolega katust, kuni mölder välja tulnud ja
imestuse pärast silmad pärani ajanud. "Kas nüüd pole valge väljas, üks hull
laotab minu veski katuse ära!" hüüdnud ta ja võtnud hää
vembla kätte.
"Kuule, kurjategijas või hull, mis sa oled! Kuidas sa
minu veski katust tohid lõhkuda?"
"Teie oma sulane tellis mind!" kostnud kutsar maha
tulles.
"Minu sulane! Mul pole sulase hilpugi majas!"
käratanud mölder ja sugenud kutsari naha täis. Kutsar vaene pidanud pärast ka
hobuse prouale välja maksma.
1 alles;
2 lõhkuma
E 33640/2 (21) Jüri > Suhhum-Kalee - J. Pihlakas (1897). - AaTh
1540 (Mees taevast) - 34 t.
Tuntud idapoolses Eestis.
Üleskirjutused puuduvad
Järva-, Harju- ja Läänemaalt ning saartelt.