"MA TULEN TAEVAST ÜLEVALT"

Kerjaja sant laulnud korra mõisa akna all:
"Ma tulen taevast ülevelt,
häid sõnumid toon teile säält!"
Lesk proua kuulnud seda ja kohe küsima: "Kas tõesti tuled taevast või ehk petad vahest?"
Sant, kes hää nupumees olnud, saanud proua lollusest varsti aru ja vastanud: "Ei julge minusugune aulikku prouat petta, eile õhtu vast¹ tulin säält!"
Proua: "Mis sääl ka uudist kuulda oli?"
Sant: "Halvad asjad kõik! Praegu on sääl suur nälg!"
Proua ehmatades: "Uih, vaih, või nälg! Kas minu härrat juhtusid nägema?"
Sant: "Nägin küll."
Proua: "Ega temal häda peaks olema, ta oli rikas?"
Sant: "Veel hullemini hädas kui teised! Kahe nädala eest hakkas näljaga inglite seakarjatseks! Antakse päevas kord kuiva leiba ja vanu räbalaid ihukatteks ka."
Proua hädaldades: "Kulla kallis inimene, sul on see tee tuttav, vii minu härrale sinna kraami järele, ma maksan sulle ausasti! Aga kas tõllaga sinna pääseb, ma tuleks ise ühes?"
Sant: "Tõllaga küll sinna ei pääse, taevatee on kitsas ja lustisõitjaid läbi ei lastagi, aga teemehi ühehobusekoormaga lastakse küll! Kui prouad just soovivad, võin koorma viia."
Proua lasknud kõige tugevama hobuse vankri ette panna ja mehise koorma riideid, söögikraami ja raha pääle laduda ja saatnud sandiga minema, viimasele tema vaeva eest veel iseäranis makstes.
Kutsar, kes sandi kelmusest aru saanud, võtnud pärast ratsahobuse ja läinud santi taga ajama, et koormat oma kasuks ära riisuda.
Sant aga võtnud mõisast eemale jõudes koormast paremad riided, pannud selga ja läinud kui aus teemees kunagi oma koormaga edasi. Lõune ajaks saanud ta ühe veski juurde, kus teinepool teed paks mets kasvanud. Tagasi vaadates näinud ta ühte ratsanikku kaugelt tuhatnelja tulema ja arvanud kohe, et see tagaajaja on. Ruttu peitnud ta hobuse koormaga põõsastikku ja roninud ise veski katusele. Mölder olnud parajasti lõunel ega teadnud asjast midagi.
Kutsar jõudnud veski kohta, näinud santi katusel, mõtelnud ta möldri sulase olema ja küsinud, kas ta vahest ühte santi ühe hobusekoormaga ei ole näinud mööda minema.
Sant: "Nägin küll! Pööras kõrvalise metsatee pääle."
Kutsar: "Oh sa viimane võrukael! Seda varast ja kelmi ma just taga ajan. Ole hää mees, juhata paremini, kustkaudu ta läks."
Sant: "Juhatuse järele teie teda küll kätte ei saa. Mina tean need teerajad küll, aga mul pole aega taga ajama minna, olen möldri sulane ja pean veski katust laotama²."
Kutsar: "Küll mina laotan nõndakaua katust! Võta minu ratsahobune ja püüa ta kinni. Kui seia tood, maksan ausasti!"
Sant pannud selle hobuse esimese kõrvale ja läinud kõigega minema. Kutsar laotanud hoolega katust, kuni mölder välja tulnud ja imestuse pärast silmad pärani ajanud. "Kas nüüd pole valge väljas, üks hull laotab minu veski katuse ära!" hüüdnud ta ja võtnud hää vembla kätte.
"Kuule, kurjategijas või hull, mis sa oled! Kuidas sa minu veski katust tohid lõhkuda?"
"Teie oma sulane tellis mind!" kostnud kutsar maha tulles.
"Minu sulane! Mul pole sulase hilpugi majas!" käratanud mölder ja sugenud kutsari naha täis. Kutsar vaene pidanud pärast ka hobuse prouale välja maksma.

¹ alles;
² lõhkuma

E 33640/2 (21) Jüri > Suhhum-Kalee - J. Pihlakas (1897). - AaTh 1540 (Mees taevast) - 34 t.
Tuntud idapoolses Eestis.
Üleskirjutused puuduvad Järva-, Harju- ja Läänemaalt ning saartelt.