Üks talopoig kündänd metsä ääres. Vana mesikäpp karu tuld tämä juure, teretand, andand tööle jõudu ja küsind: "Midä sä külväd suvest1 siie põllu pääle?"
Mees vastand: "Praigu ei õle mul siin veel midägi külvetud, a kui külviaig tuleb, siis külvän kaurad2!"
Karu ööld rõõmsas tujus ja keelt nilpsades: "Noh, kui kaurad külväd, siis sügise latvad mulle, tüvid sulle!"
Kui seemendämise aig tuli, külväs mees naurid3 põllu pääle. Karu ulkus sügisel tusasel näol ümber põllu, sest nauri lehti ta ei armastand sugugi omale toidusseks.
Tõine keväde kündänd seesama mees jälle sedäsama põldu metsä ääres. Vana karu tuld jälle tämä juure. Seekõrd ei õle enämb teretänd egä ka küsind, midä mees tänävo keväde põllu pääle külväb. Ööld pool-pahameelega: "Tänävo sügise olgo tüvid mulle, latvad sulle!" Mees luband.
A tuli seemendämise aig, mees külväs kaurad põllule maha.
Sügise käis karu põllu ääres. Kui ta küpset kaurapõldu nägi oma ees seisämä, käisid tal tühjäd neelämised küpse kaura latvade peräst. Ta õleks neid suu ja silmädega alle neeland, a kaupa ei tõhtind ta rikkuda.
Vanal ajal õld suusõna-kaup ilma käämeesteta ka eläjate ja inimeste vahel, kui nad sedä tegid, niisama kindel kui praigused tempelpoognate pääle kirjutud kontrahtid. Kui karu õleks nüüd kaurapõldu rikkund, siis muidugi mees ta karvase kasuka õleks turule veend4.
Karu akkas nüüd mehe pääle viha kandama ja ootas parajat aiga, milla tale kõik pettost kaksikalli5 tasuda.
Talv jõus6 lume ja külmägä kätte, mees pani musta ärjä ree ette, läks metsäst ahjusoendust tooma. Tal ei tuld meeldegi endistest karuga kokkojohtomistest ega neist kaupadest.
Sai mees ärjägä metsä, karu jälle vastas ja ütleb mehele:
"Kaks kõrd õled minu irmsaste pettänd, a nüüd pead selle musta ärjä mulle andama, muidu sa paigastki elogä ei pääsi."
Mees aledal itkuäälel7 karuda8 palumas: "Pai must metsäpappakene, minu naine ja lapsed surevad külma! Lase mind tänä veel ärjäkesega koorm puid kodo viia. Omme ommiku sel sama ajal õlen ma ärjägä just siin, siis annan ta üvä meelega sulle." Karu lubas ommeni9 kannata.
Kui mees puukoormaga kodo poole akkas menemä, tuleb rebäne tee pääl vasta ja küsib: "Midä see vana karvane karu sinu kääst tahi10 sääl saada, kui sina aledast tõst11 palusid?"
Mees ants12 nüüd kõik teedä rebäselle, kuida lugud tämä ja karu vahel seisävad. Rebäne ööld mehele: "Kui sa mulle kottitäie noori tibusi tood, siis päästän sind karu küüsist."
Mees luband üvä meelegä, mida rebane nõuts.13
Rebäne õppetand nüüd mehele: "Kui omme metsä tuled, siis too üks kubu peergo kaasa, siome need minu ümbär keret. Kui sina karuga jo ühte saad, siis tulen ka mina nähtävälle. Kui sina mind nääd, siis ütle, et see on kroono metsävaht, kes metsäloomi õtsib."
Mees tõi tõine ommiku peerod kaasa, sidosid metsäserväs, kuhu rebäne jo vasta õli tuld, rebäselle peerod ümbär keret.
Mees läks ärjägä lubatud koha poole, rebäne luurades metsä möödä järele. Karu ootas jo ammugi meest ärjägä tulema. Kui ta juure said, pidi ta kõhe ärjä kallale kargama, a rebäne oligi ka kõhe nähtäväl ja tegi peergodega suurt plaginat.
Karu jääb pelästädes14 seisma, küsib mehe kääst: "Kes see sääl plagistades ulgub?"
Mees: "See on kroono metsävaht, õtsib, kas saaks mõnda metsäeloka kätte!"
Karu ei usaldand enämb jookso mennä, akkas sinne sama puu alla mehe juure selite maha, jalad püsti. Ise ütleb mehele: "Nüüd metsävaht arvab mind põlend puu kannuks15."
Rebäne tuld mehe juure ja küsind: "Kas kustki metsäkollisid õled nähänd?"
Mees ööld: "Ei õle."
Rebäne näitäb karu poole ja ütleb: "Siin nägibl6 üks must põlend kuiv puukand maas õlema, raiu need aarad17 maha, tee tuli maha, et sooja saaks, mul on õige külm."
Mees koppotas karule kirve põhjaga põlvede kõhta, karu last liikmetest jalad kõhuni allepoole rippuma, et siis metsävaht pidigi arvama oksad kannu küljest jo lahti õlema.
A rebäne ööld mehele: "Löö nüüd kirves kannu sisse ka, et saame nähä, kas puu kand ka ise kõva vai mädä on."
Karu sedä kuulles tegi suu lahti, et mees pidi ilusast kirve ta suhu panema. A rebäne pilkas18 mehele silmä. Mees mõistis ja lei teri kirvega karule mago19, ninda et mehike sinnesama kõngeski. Nüüd ütles rebäne mehele: "Sa nääd nüüd, et minu targal juhatusel oma kõige suuremast verivaindlasest õled täiesti võitu saand, pea siis meeles, et oma lubamist täidäd ja omme ommiku mulle siiesama ühe kottitäie noori tibusi tood. Nende liha on vägä mokka peräst20."
Mees lubas.
Kodo mennes mõtles mees: "Kust pean ma rebäselle nüüd talve ajal noori kannu saama?" A äkkitse lendas üvä kasutooja mõtte ta pähä; selle järel ka mees tegi.
Tämäl õli kodo kaks ead koera. Need pani ta ommiku kotti ja läks, koerad kottiga kaindlas, metsä. Kui rebäne meest kottiga nägi tulema, limpsas ta keelt ja tagos sabaga vasta maad ja õli ülivägä rõõmus.
Aga kui mees kottiga ta ligi jõuts21, jäi ta nattuke pelodes22 seismä ja küsib mehe kääst: "Mis sul sääl kottis nii suured on? Need on vist kuitsud?"
Mees jälle: "Ei, need on suured tibud, peeni23 talvel ei õle saada."
Rebäne esti ei usu mehe juttu, vaidlesid tükk aiga. Rebane ikke, et kuitsud on kottis, mees jälle, et tibud on kottis. Viimaks ütles rebäne mehele: "Puista siis need tibud kottist maha, et ma omi terävi ambaid saan kõrd proovida!"
Mees puistas. Aga kui kuitsude pääd jo kotti suust nähtävälle tulivad, siis läks rebäne jookso, et lumi aiva taga tuiskas, koerad kilkades järele.
Peräst saand rebäne ühe õõne puu sisse varjule, koerad õlled24 veel kaugel. Sääl rebäne arvand omal kindla varjupaiga õlema, akkand iseenesega kõva äälega rääkima. Ta küsind: "Silmad, midä teie tegitä, kui kuitsud teid taga ajasivad?"
Silmad öölled25: "Vahtisime, kuhu peitu saame."
Siis küsind ta: "Edimised jalad, midä teie tegitä?"
Need öölled: "Jooksime koerde eest vällä26."
Siis jälle küsind: "Tagumised jalad, midä teie tegitä?"
Need öölled: "Jooksime edimiste järele."
Siis küsind ta: "A saba, midä sina tegid?"
Saba vastand: "Üppäsin ühest puust tõise."
Rebäne pistand saba õõne puu seest august läbi vällä. Ise ööld: "Kui sinul ädä ajal aiga õli ühest puust tõise üppädä, las siis kuitsud sinu nüüd sääl näriväd."
Niipea kui rebäse saba puu august läbi lagedale nägis27, jõudsid koerad sinne, arisid28 ammastega sabast kinni, kiskusid rebäse sabapidi puust vällä ja murdsid ta maha.
Nüüd õli mees mõlemist vaendlasest kõrraga lahti saand ja võis rahus elädä.
1 suveks;
2 kaerad;
3 naerid;
4 viinud;
5 kahekordselt;
6 jõudis;
7 nutuhäälel;
8 karu (os. k.);
9 homseni;
10 tahtis;
11 teist, teda;
12 andis;
13 nõudis;
14 hirmunult;
15 kännuks;
16 näib, näikse;
17 harud, oksad;
18 pilgutas;
19 lõi terava kirvega karule kõhtu;
20 maitsev;
21 jõudis;
22 kartes, kohkudes;
23 väikesi;
24 olnud;
25 ütelnud;
26 ära;
27 välja paistis;
28 haarasid