PÜKSATA-PEETER

Ennemuiste elanud kuskil maanurgas üks jõukas ja nõukas taluperemees. Temal oli kolm poega. Kaks vanemat olid targad, aga kolmas, kõige noorem poeg Peeter, oli loll.
Kui Peeter viieteist-aastaseks saanud, siis surnud tema isa ära, kuna ema juba ennemalt olnud surnud. Enne suremist kutsunud Peetri isa oma kolm poega enese juurde ja pidanud neile järgmise kõne:
"Armsad lapsed! Te näete, et ma haige olen ja pean surema ja vist veel teie juures üürikeseks ajaks olen. Jumal on mind siin maailmas kõikipidi õnnistanud ja mulle maapealist varandust õige rohkesti annud. Seda jätan ma kõik teile. Kui ma juba ära surnud olen, siis jägage see varandus omakeskel ilusasti ära ja ärge riielge. Aga sina, Jaan, minu kõige vanem poeg, võta Peetri jagu varandust oma kätte hoida, seni kui ta täisealiseks saab, sest praegu on ta alles noor ja rumal ega mõista oma vara hoida!"
Siis õnnistas isa oma poegi ja heitiski hinge.
Varsti pärast isa surma võtsid Peetri vennad enestele naised ja elasid vagusat elu oma põldu harides ja karja kasvatades, kuna aga Peeter nende juures elas ja neid teenis.
Kui Peeter täisealiseks saanud, läinud ta vanema venna Jaani juurde ja öelnud:
"Armas vend! Anna mulle üks lehm minu osast mulle kätte, sest ma tahan lehma linna turule viia, seal ära müüa, linna vaadata ja saadud raha eest püksid osta. Nüüd olen ma jo ammugi täisealine ja mul ei ole püksa, kuna külarahvas mind sellepärast püksata-Peetriks sõimavad."
Jaan täitis ka kohe Peetri soovi ja andis talle nõutud lehma. Oli Peetril lehm käes, siis võttis ta lehma ohelikkupidi järele ja hakkas rõõmust valssi vilistades linna poole marssima. Kui Peetril jo mõni hea verst oli ära käidud, siis tuli temale üks suur mets vastu, kust tee läbi linna viis. Metsas edasi marssides jõudis ta sinna kohta, kus kaks kõverat kaske tee ääres kasvasid ja tuule käes teineteise vastu nagisesid. Seal kohal jäi Peeter seisma ja hakkas kaskedega kõnelema:
"Mis teie räägite, kas teie tahate minu lehma ära osta või?"
Sellepeale tegid kased nika-nika.
"Ah, ah! Ma mõistan, teie tahate minu lehma ära osta, aga ütlete enestel mitte raha olevat!"
Kased tegid sellepeale jälle nika-nika.
"Noh, olgu siis peale, ma müün teile oma lehma ära ja jätan ka teile raha võlgu, aga seda ma ütlen: aasta pärast olgu mul raha käes!" ütles Peeter, sidus lehma kase külge kinni ja läks koju tagasi.
Kui Peeter aasta pärast kaskede käest oma raha läks ära tooma, ei leidnud ta omaks meelepahaks enam kaskesid ega ka lehma sealt. Aga seal, kus enne kased kasvasid, olid ainult kase kännud. Sellepeale hakkas Peeter kaskesid kiruma ja sõimama: "Oh te, lagund raiped, sööte minu lehma nahka ja kui ma raha järele tulen, siis poete veel isi minu eest maa sisse! Oot, oot, küll ma teid sealt korkast¹ välja kisun!"
Nõnda rääkides võttis ta ka kasejuurikast kinni ja tõmbas kasekännu ülesse. Ja vaata imet! Kasekännu asemel oli suur katel, läikivaid kuld- ja hõberahasid täis. Kui Peeter seda hulka raha nägi, ütles ta ülessetõmmatud kasekännu vastu:
"Eks ma ütelnud jo teile, et ma teid sealt korkast välja kisun. Näete nüüd isegi, et minusuguse mehega teil mängida ei maksa!"
Et Peetril nüüd raha küll oli, siis toppis ta ka kõik augud ja voldid raha täis, mattis siis ülejäänud raha mullaga kinni ja läks siis kodu raha viima.
Tee peal tuli Peetrile mõisahärra vastu ja küsib Peetri käest, et kust ta tulla ja kuhu ta nüüd minna. Peeter rääkis ka härrale kõik oma loo ära ja ütles ka veel, et kus kohal ta leitud rahaauk olla. Kodu pani Peeter ilusasti raha paigale, et vennad ei näinud, ja läks siis ülejäänud raha ära tooma.
Teel tuli temale mõisahärra rahanoosiga vastu. Peeter küsis härra käest: "Kas raha sinna veel jäi?"
Härra tahtis öelda: "Jäi küll!", aga ütles: "Läi, läi, tull, lull, lull!"
Et härral suu raha täis oli, siis ei saanud ta paremini öelda. Kui Peeter härra suust niisugust vastust kuulis, mõtles ta, et härra teda sõimab.
Võttiski siis Peeter härra kraest kinni ja ütles: "Kuidas sina tohid mind sõimata, mina juhatan sulle rahaaugu ja sina sõimad mind veel pealegi! Küll ma sulle näitan, kuidas minusuguse mehega pead ümber käima!"
Nende sõnadega lõi Peeter härra vastu maad ja härra oligi surnud. Siis võttis Peeter härra taskutest rahad ära ja läks nendega kodu. Kodus rääkis ta nüüd ka oma juhtumist vendadele. Kui vennad lugu kuulsid, ehmatasid nad ära, et mis siis saab, kui see asi välja tuleb, et Peeter härra tapja on. Sellepeale pidasid vennad isekeskis salaja nõu, et Peeter ei teadnud. Läksid metsa ja matsid mõisahärra surnukeha maha.
Tulid siis koju ja tapsid ühe vana siku ära, nii et Peeter ei näinud, panid õue peal olevasse vanasse keldrisse ja ütlesid Peetrile: "Meie tõime selle mehe surnukeha ära kodu, mis sa täna metsas maha lõid, ja panime õue peal olevasse vanasse keldrisse."
Teisel päeval otsitakse mõisahärrat igal pool taga ja tagaotsijad tulevad ka sinna talusse, kus Peeter elas. Küsisid Peetri käest: "Peeter, kas sa oled ehk meie härrat näinud? Eila kadus jo ära!"
Peeter ütles neile: "Ühe raipe lõin mina eile surnuks, ei tea, kas see teie härra ehk oligi. Vennad panid teise surnukeha sinna vanasse keldrisse."
Tagaotsijad ütlesid nüüd Peetrile: "Mine, too ta sealt välja, me vaatame, kas see on meie härra surnukeha!"
Peeter läks ka kohe käsku täitma, aga enne kui ta keldrist välja tuli, küsis ta härra tagaotsijate käest: "Kas teie härral oli ka habe suus?"
Tagaotsijad kostsid: "Jah!"
Peeter küsis edasi: "Kas teie härral olid ka sarved peas?"
Tagaotsijad: "Ei olnud!"
Peeter küsib veel: "Kas teie härral oli ka saba taga? Sellel siin on saba!"
Tagaotsijad: "Ei olnud!"
"Too ta jo ükskord välja, meie vaatame, mis imekommet see sul seal õige on!"
Selle peale tõigi Peeter tapetud siku koolja² välja. Tagaotsijad nägid, et see nende härra koolja ei olnud, ja küsisid siis Peetri käest: "Kas see oligi see, keda sa eile maha lõid?"
"Seesama jah!" kostis Peeter.
Tagaotsijad läksid oma teed ja asi oligi sellega nudi. Pärast seda käis Peeter linna vaatamas ja ostis sealt omale püksid. Kui ta püksid jalga pani, sai ta korraga targaks kui muudki inimesed. Leitud raha eest ostis ta omale talu, võttis naise ja elas vagusat elu põldu harides ja karja kasvatades, kuni va Liiva-Hannus surm teda viimaks siit ilmast ära koristas.

1 urkast;
² surnukeha

H II 54, 650/7 (4) Põltsamaa khk. ja v., Umbusi k. - M. Luu < Mart Peets, 33 a. v. (1896). - AaTh 1600+1642 (Loll mõrvariks + Hea kaubatehing). Mõlemad naljanditüübid ülemaaliselt tuntud, mt. 1600 (22 t.) eriti palju Võrumaalt. Esinevad ka iseseisvalt, kuid enamasti kontamineerunult, eriti omavahel.