Läks Reinuvader rebane mööda teed ja leidis roopast õuna. Jõudnud esimise onni juure, koputas ta onni uksele ja lausus: "Peremees, peremees, olen kaugelt tulnud rändaja ja palun öömaja!"
Peremees ütles: "Meil isegi kitsas, suur pere. Kuhu ma sinu panen?"
"Mul pole suurt ruumi tarviski. Ise lähen pingi peale, saba panen pingi alla ja õuna viskan ahjule."
Lastigi rebane sisse. Ronis ise pingile, saba pani pingi alla ja õuna viskas ahjule. Hommikul tõusis enne koitu ülesse, sõi õuna ja äratas peremehe. "Peremees, peremees, kus mu õun? Mis sa mulle selle eest annad? Anna valge kana."
Nägi mees, et teha pole midagi, tõi laudast valge kana ja andis selle rebasele. Rebasel hea meel, et ilma vaevata kõhutäie sai.
Järgmises külas koputas jälle ühe onni uksele: "Peremees, peremees, tee lahti. Olen kaugelt tulnud reisija ja tahan öömaja!"
"Mul eneselgi kitsas, kuhu ma sinu panen?"
Lastigi rebane tuppa. Puges ise pingi peale, saba pani pingi alla ja kana viskas ahjule. Hommikul tõusis enne koitu, tõi kana ahjult, murdis maha, viskas suled ahju, sõi kana ära ja äratas peremehe. "Peremees, kus mu kana? Mis sa mulle selle eest annad? Anna põrsas-notsukene!"
Nägi mees, et teha pole midagi, tõi laudast lihava põrsa ja andis selle rebasele. Rebasel jälle hea meel, et ilma vaevata kõhu täis sai.
Jälle õhtu. Jälle küla. Jälle koputas rebane ühe onni uksele: "Peremees, peremees, ava uks! Olen teekäija kaugelt maalt. Võta mind öömajale!"
"Endalgi kitsas. Kus ma sinu panen?"
Lastigi rebane tuppa. Ise ronis pingile, saba pani pingi alla ja põrsa upitas ahjule. Hommikul tõusis enne koitu, sõi põrsa ära ja äratas peremehe. "Peremees, kus põrsas? Mis sa mulle selle eest annad? Anna mullikas!"
Nägi peremees, et midagi pole parata, tõi laudast mullika ja andis rebasele. Rebase meel jälle hea.
Õhtu. Rebane oli suure poe ette jõudnud. Koputas uksele ja lausus: "Poesaks, ava korraks uks. Olen kaugelt tulnud kaupmees ja tahan öömaja."
"Mul endalgi ruumi vähe. Kuhu ma sinu panen?"
"Ega mul palju ruumi vaja ei ole, mullika panen kaalukambrisse, ise lähen letile, saba panen leti alla."
Lastigi rebane tuppa. Hommikul tõusis enne koitu, murdis mullika maha, liha sõi ära, naha ja kondid viskas aknast välja ja äratas peremehe. "Peremees, peremees, mu mullikas kadunud. Mis sa mulle selle eest annad? Anna poepreili peenikene mulle pruudiks."
Poesaks, kaval saks, ütleb: "Annaks küll, aga kuidas sa teda siit ära saad?"
"Aja kotti," õpetab rebane.
Kaupmees, kaval, paneb aga poepreili asemele karjakrantsi kotti. Rebane võtab koti selga ja läheb. Tahab laulma hakata, aga mõtleb: "Mul pruut kotis, las see laulab." Rebane käsib pruuti laulda, pruut aga ei laula. Rebane paneb koti õlalt, näpistab kotisolijat õrnasti ja lausub mahedasti: "Pruudikene, peenikene, näpistab sind peiukene! Laula talle üks laulukene!"
Kotist aga kärgatab karjakrants vihaselt: "Rr-auh! auh! auh!"
Reinuvader rebane ehmatas ennast keeletuks, jättis koti kus see ja teine ning pistis ise metsa poole punuma. Krants aga näris koti katki ja sörkis koju.
E 72136/8 Paldiski - Helju Grepp (1925). - AaTh 170 - 20 t.
Tavaliselt on peategelaseks rebane, kuid mõnikord ka inimene.
Üleskirjutusi hõredalt, tihedamini Setust ja Vändra ümbrusest. Liitub teiste rebasejuttudega.