Ennemuiste olnud karu, hunt ja rebane kolmekesi väga suured sõbrad. Nad käinud alati seltsis ja rääkinud üksteise asjad kõik ära väga sõbralikult.
Noh hea küll, ühel päeval tulnud teised jälle ühte kohta metsas kokku. Hunt ja karu teretanud teineteist lahkesti nagu enne, aga rebane jäänud eemale seisma, pole ühtigi teiste juure tulnud. Hunt küsima: "Kuule, vaderike, mis sul täna on ometigi, et sa enam meie juure ei tule?"
"Mis sa, va vend, sest küsid, ega ma enam poissmees ole, ma võtsin omale naise; mis ma enam teiega sõbrustan," vastas rebane.
"Ohoo, vaderike, või sina võtsid omale naise ja meie ei teagi sest veel! Mis su naise nimi siis on?" küsisid hunt ja karu.
"Miili Massinga1," vastas rebane.
"Küll on aga ilus nimi," mõtlesid hunt ja karu ja pidasid aru, kuidas vaderikese noorikut ka näha saada. Lubasid mõne päeva pärast ühe pidu teha ja palusid ka rebast pidule tulla ja noorikut kaasa võtta. Hunt ja karu muret[se]sid pidupäevaks suure hunniku kõiksugusid loomasid kokku, [et] võõrastele süüa anda.
Noh, tuli see päev kätte, hunt ja karu platsis, ootavad rebast oma noorikuga ka, ei tule ega tule. Hunt karule ütlema: "Sul, va vennike, head kõvad käpad, roni õite sinna suure kuuse otsa ja vaata, ehk näed teisa tulema ju."
Va mesikäpp roninud kuuse latva, vaadanud ja ütelnud rõõmuga: "Oh, pole viga, juba tulevadki soo pealt, vana vader käib ikka vee sees solka-solka, aga noorik, ei see taha jalgu märjaks teha, kargab teine ühe künka otsast teise otsa." Karu vaadanud ikka veel ja viimaks ütelnud: "See on vist kütt, püss näikse teisel õlal olema."
Hunt hirmu täis: "Ohoo, hull vaderike, tema toob küti seia meie kallale! Sa oled seal paksu kuuse otsas, sul pole nõnda karta, aga mina vaenekene olen üsna hädas küti käes." Ena, karu nägi teise kuuse all suure risuhunniku, käskis hunti sinna varjule pugeda.
Noh hea küll, rebane jõudnud oma noorikuga (kassiga) sinna, pannud imeks, et võõraspeotegijaid endid pole kusagil näha, hakanud aga siiski head lihapraadi tublisti nahka panema. Kass roninud lihahunniku otsa ja otsinud sealt kõige paremad lihatükid omale ja nurisenud sealjuures ise. Hunt ja karu pannud imeks, et neil on head toitu ees küll, miks see noorik veel nuriseb. Karul oli kuuse otsast hea vaadata, mis võõrad all tegid. Kuna hunt risuhunnikust mitte heasti ei näinud, mis teised tegid, hakkas pead tõstma, risud ragisesid. Kass mõtles hiire olema, jooksis sinna, kargas hundi silmi kinni, kriimustas neid heasti, ja sest saadik ollagi hunt kriimsilm. Hunt kargas valuga välja, pistis jooksu. Kass mõtles, et hunt tuleb teda taga ajama, jooksis hirmuga sinna kuuse otsa, kus karu varjul oli. Karu ronis ülemale, viimaks läks kuuse latv katki ja karu kõige ladvaga karprõntsti! alla kaela peale, ja sest saadik ollagi karul lühike kael.
1 Vrd. vene Milaja Mashenka
H IV 7, 105/8 (4) Jüri - Jaan Saalverk < Jaan Peitong < kuulnud oma isalt (1896). - AaTh 103+103 A (Kardetav kass + Rebase noorik). Üle 45 t. Mt. 103 eraldi (muistendilise lõpuga) - 14 t.
Esineb kontaminatsioone mt-ga 104, 100 jt. Mt. 103+103 A levik näidatud kaardil nr. 3.