Siil ja rebane langesid undiauku. Juba paari pääva pärast akkas tühe kõht neid piinama. Kolmandal pääval ütles rebane: "Ei aita ühti, vana sõber, äda aeab ärja kaevu ja nälg mind sinu kallale; ma võtan sinu õtte eaks1!"
Siil aga mõtles isieneses: "Kuhu jõud ei jaksa, võetakse nõu appi." Ta vastas rebaselle: "Kaheksi on parem nälga kannatada kui üksi vangis istuda. Pealegi ei päästa minu surm sinu elu. Mul on üsa2 teene nõu. Meie võeme veel mõlemad surmast pääseda! Aga sinusuguse nällaselle ei maksa seda rääkidagi!"
"Ea nõu on alati kallis asi," vastas rebane, "pealegi kui veel surm suu ääres varitseb. Räägi aga, räägi! Ma vannun sulle igavest truu'ust ja sõbrust. Ka igas ädas tahan ma sulle abimeheks eita ja mu sugu peab sust kiitusega kõnelema. Räägi!"
"Meesta sõnast, ärga sarvist," vastas siil, "sinu vannet usaldades tahan oma nõu sulle ütelda. Vaata, kui kütt tuleb, teeme mõlemad endid surnuks, sest ega keegi inime omiti nõnna rumal põle, et surnuid veel tapma akkab. Oleme meie jälle augu äärel, siis..."
"Küll mõestan," vastas rebane, "siis jooseme metsa!"
Varsi peale selle tulli kütt augu kaldalle. Sisse vaadates ütles ta: "Rebane - surnd!" Ta ronis möda kärbist3 auku. "Kõba nägu kont!" rääkis ta edasi. "Ka vaene siiluke ära kärvand, sinust saa-a midagi," ja viskas mõlemad jalgupidi august välla. Kuni kütt isi järele ronis, ollid mõlemad loomad juba oma teed läind. Mees sülitas ja läks koeo.
Pärast seda olli siil karjakoerde ja üleannetuma karjaste käe metu korda kimpus, aga rebane ei mõtelnudki änam oma lubameste ja vande ehk vannete peale. Kui veel rebane siilu poead pesast salaja olli ära käppand4, mõtles ta kättemaksmese peale.
Ühel pääval leidis siil rebaselõksu. "Oda-ott," mõtles ta, "nüid on paras aeg!"
Nägu juhtumese kombel läks ta rebaselle tee peal vastu. Peale teretamese rääksid nad ilmadest ja vaesest aeast; viimaks libises jutt kummagi ameti ja reiside peale.
"Minu jalad küll kaugelle ei ulata, aga eele õhtu leidsin ma ühe kena pilli," osatas siil, "kui ühte keelt tõmmad, siis kõik keeled üiavad! Ma mängsin teda minevase üü!"
Siin tahtis ta jutu jälle teise tuulde pöörda, aga rebane aeas peale seda pilli temale koa näedata. Pika palumese peale viis siil rebase nimetud pilli juure. "Vaata," ütles ta, "kui siit keelest vaeotad, on kõik keeled üidmas."
"Oota! Mina mängin nüid!" aeas rebane peale. Aga nõnna pea, kui ta käpp lõksu tallalaua peale puutus, prauhti! kukkus lõks maha ja rebane olli käppapidi vahel.
Kas rebane sealt veel pääsis, sellest vana jutt änam ei räägi, aga nõnna paelu on teada, et rebane ja siil väga suures sõbruses paraaegu küll ei ela.
Ka vanasõna lähäb siin täieste tõeks: "Eategu kirjutakse liiva peale, pahategu pae peale."
* Käesolevas tekstis kui ka muinasjutus "Lindude ja loomade sõda" on loetavuse huvides ära jäetud omaaegne palatalisatsiooni märkimise viis (e palataliseeritava hääliku ees: näelga, uendi jne.). - Toim. märkus.
1 ma söön su õige ära;
2 üsna, täiesti;
3 okslikku või pulkadega puud;
4 näpanud
H II 20, 579/81 (2) Vändra - J. Peterson (1889). - AaTh 33 - 14 t., mis põlvnevad Kesk- ja Lääne-Eestist.
Kontamineerub mt-ga 151, 38, 154 ja 21+20A.