Üks mees viis oma poega sepa juurde leeri1,
seda ametit õppima. Kaup sai kolme aasta peale tehtud.
Mõne aja pärast läks isa sepale voatama,
mis poeg koa teeb. Oma poega leidis ta kõvaste tööd tegemas. See vihastas isa, ja kohe hakkas ta
sepaga taplema: "Kas olen ma oma poja siis sellepärast siia toond,
et sulle tööd tegema peab? Ma tõin teda siia õppima ja sa paned teda tööle. Kas
selle eest siis raha maksan?"
"Noh, eks ta või siis pealt vaadata," vastas sepp, "kuda meie tööd teeme; eks tal siis kolme aasta pärast amet
muidugi selge ole."
Sepp lasi poisi voodi sepapatta tuua ja poiss lamas
seal voodi ääre peal ja vaatas, kuda sepp tööd tegi.
Kolme aasta pärast tuli isa jälle sepapatta oma poega
ära viima ja küsis sepa käest: "Kas tal nüüd amet selge?"
"Selge, selge!" ütles sepp.
"Noh, siis põle ma raha asjata raiskand," ütles isa
rõõmuga ja läks pojaga minema. Igal pool kiitis ta oma poja osavust. Isal oli
aga veel üks vend, see palus noort seppa omale tööle ja lubas, kui töö hea on,
ka ühe hea palga maksta. Lell tahtis näha saada, kas vennapoeg tõeste midagi
õppind oli ja mis ta ka mõistis.
Lell käskis, et põllutöö aeg oli, paar sahku
valmistada ja andis poisile rauda. Poiss küsis nende tarvis neli vakka süsi.
Lell tegi suured silmad, mõtles: "On see aga pailu
õppind!" Ei lausund musta ega valget ja andis siiski süsi poisi kätte.
Poiss hakkas nüüd rauda taguma ja taguma ja tagus kuni
keskhomik ju möödas oli, sahku aga ei soand.
Lell tuli voatama, kui
kaugel vennapoeg tööga ju on, ja nägi, et see aga kuuma rauda taub. Lell küsis: "Kas arvad ju varsti valmis saama?"
"Ega sahku enam soa," vastas vennapoeg, "kui tahad,
teen sulle ühe hea mehise vikati."
"Noh, tee siis vikati!"
Poiss tagus ja tagus jälle. Lõuna oli ju möödas ja
lell tuli voatama, [mis] vikat teeb. Ja nägi, et
rauda üsna vähe järele oli jäend, mida poiss aga ikka
veel tagus. Vikatist põld veel sugugi nähä,
sellepärast küsis ta: "Kus vikat, kas ju valmis?"
"Ei ole," vastas poiss, "ega vikatit enam soa, kui sa
aga tahad, teen sulle ühe hea nua."
"Noh, tee siis ometi ühe hea nua mulle!"
Poiss tegi tule suuremaks ja hakkas jälle taguma.
Õhtal tuli nuga vastu võtma, aga nuga ei olnud veel valmis.
Poiss ütles: "Nuga enam ei soa, kui sa aga tahad, teen
ma sulle ühe hea sussi, ühe niisuguse sussi, nagu sa veel pole näind."
"Noh, tee siis ometigi ühe hea sussi, et ka natuke
oskad," ütles lell.
Poiss korjas veel viimse rauapuru kokku ja viskas siis
sussti! vette ja ütles: "Noh, eks see olnud nüüd hea
suss küll?"
"Oli mehine küll," vastas lell ja küsis: "Mis sa nüüd
selle eest siis palka nõuad?"
"Eks sa mulle viiskümmend ikke anna, ega see sinu
kohta palju põle."
"Sul on tõsi," kõneles lell, "viiskümmend pead sa soama", ja luges talle viiskümmend kärakat mööda kintsu.
Siis soatis teda koju.
Oli ta koju tulnd, viskas ta
ennast kohe mauli sängi, sest perse oli ju kuum. Isa
küsis, kui pailu ta palka sai.
Poiss ütles: "Viiskümmend anti."
Isa rõõmustas ennast väga, et poeg ju esimesel päeval
nii pailu ära teenis.
Teisel päeval tuli lell aga isa juurde ja rääkis, et
ta poja naha hästi kuumaks tegi, ja kuda poeg tema
raua ja süsi ära rikkus.
Ei aidand muud, kui viidi
poiss jälle sepale tagasi.
H II 12, 103/8 < Väike-Maarja - V. Lurich (1890). - AaTh 1695 - 17 t. Teisendeid rohkem idapoolsest Eestist, puudub saartel. Harva liitub muude jututüüpidega (mt. 753).