TARK TALUTÜDRUK

Üks mõisahärra tahtnud ühe peremehe käest tema kohta ära võtta. Peremehel oli see suureks kurvastuseks, sest tal oli ilus üksik talu, heasti haritud ja rammu[ta]tud põllud ja tublid hooned ja tema sugu mitmet põlve seal koha peal, seepärast poleks tema miski hinna eest oma kohta käest ära annud.
Läks mehike kohtusse härra peale kaebama, et härra just sellepärast tahab tema kohta mõisa külge võtta, et tema oma kohta heasti harinud ja ehitanud on, aga tema ei ole milgil kombel mõisahärra vastu eksinud ega teda pahandanud.
Kohtusaks oli väga hea ja lahke mees talupoegade vastu. Kutsuti ühel päeval mõisahärra ja taluperemees kohtu ette. Vanal ajal peetud väga suurt lugu mõistatustest ja nende arvamistest. Seepärast pani ka kohtusaks mõisnikule ja peremehele käsu ette, et teiseks kohtupäevaks peavad mõlemad kohtusse ühe mõistatuse tooma; kumba mõistatust kohtuhärrad ülesse ei saa, see saab õiguse.
Läksid mõlemad koju, muret ja arvamist teistel mõlemil küll. Mõisnik võttis pliiatsi ja paberilehed kätte ja hakkas arvama, aga ei saanud niisukest mõistatust, millest ta oleks lootnud, et seda ülesse ei saada. Talupoeg niisama mures, ei hakkamist ühtigi. Seda nägi tema kaheteistkümneaastane tütar, ja isa käest küsima: "Mis mure sinul on: ei sa taha süüa ega juua?"
Isa rääkis tütrele, et nõndaviisi lugu nüüd on. "Kui ma niisugust mõistatust ei saa, siis oleme koha pealt lahti. Mis me siis peale hakkame?"
"Noh, pole viga, küll me sellega valmis saame. Mine aga kohtusse ja küsi kohtuhärrade käest: kui vana on päikene ja kui raske on kuu? Saab näha, kas nad saavad selle peale vastust anda."
"Kust sinagi seda tead, mu lapsuke?" küsis isa.
"Vaata, isa," vastas tütar, "ega päikene saa ilmaski vanemaks kui üks päev, õhtul läheb ta ju looja, kui ta teisel homikul jälle tõuseb, siis on see ju teine päev. Ja ütleme jälle, et kuu on naela raskune, sest naelal on neli veerandit ja kuul niisama neli veerandit."
Tuli kohtupäev, mõisnik ja talupoeg läksid kohtusse. Esite küsiti mõisniku käest: "Anna oma mõistatus ülesse!" Polnud mõisnikul kedagi mõista anda. Küsiti talumehe käest: "Kus sinu mõistatus on?"
Talumees küsinud: "Kui vana on päikene ja kui raske on kuu?"
Kohtuhärrad arvavad ja arvavad, aga ei saa õiget otsust kätte. Viimaks seletas talumees ise neile oma mõistatuse ära; siis kohtuhärrad said aru küll, et see nõnda on, ja mõistsid koha temale tagasi.
Siis küsis ka peakohtumees, et kust sa niisuguse mõistatuse võtsid, kas omast peast või said mõne teise käest? Mees jutustas, et temal niisuke kaheteistkümneaastane tütar kodu olla, kelle käest ta selle mõistatuse saanud. Kohtuhärra pani imeks, et tal nii targa peaga laps on, ja palus meest omale seda tütart näha tuua.
Mees läks tütrega kohtuhärra juure; see oli väga tema meele järele. Ta oli ka tõesti ilus, tark ja mõistlik laps. Kohtuhärra laskis oma kuluga tütarlast suuresti koolitada ja võttis ta pärast omale prouaks ja nad elasid õnnelist abielu.
Sealsamas olid kahe talu hoostekopled vastastikku ja vaevane¹ aiarisu nende vahel. Teisel peremehel oli ruunhobune koples, teisel tiine mära. Seal läks ühel öösel mära aiarisust üle teise koplesse teisepere ruuna juure ja sai seal varsa. Homikuks tuli jälle oma koplesse tagasi ja varss jäi sinna ruuna juure. Peremees tahtis homikul varssa omaks pärida, aga ei teine peremees taha anda, et see on tema ruuna varss. Teisel kange suur kahju: ilus suur täkutvarss. Seletas küll teisele, et see ei või ilmapeal olla, et su ruunal varss oleks, ei teine kuula sest ühtigi, vaid tahabki varssa omale jätta.
Viimaks kaebas mees kohtusse. Teine mees oli aga kohtuhärraga suur ja hea sõber, viis talle meelehead ja kohus mõistis ka varsa tema ruuna jäoks. Õige varsaomanik, kel märahobune oli, tuli kurva näoga kohtutoast ära. Seda nägi kohtuhärra noor proua aknast ja hakkas mehe käest küsima, miks ta nõnda kurb on. Mees jutustas, et nõnda lugu oli, et see on päris ülekohus, et mina sest varsast ilma jään.
Proua vastas: "Oh, pole viga, külap varss jääb ikka sinule. Ma õpetan sind: kohtuhärra käib iga päev liivakõrbe ääres metsas jalutamas. Võta homme oma kalapüüdmise riistad ja mine sinna liiva peale ja tee, nagu püüaksid sina kalu. Kui nüüd härra seda näeb, siis ta muidugi küsib, mis sa teed, ja paneb väga imeks, et sa sealt kala tahad püüda, kus neid ei või ollagi."
Nõnda oligi, mees püüdis teisel päeval parajasti liiva peal kalasi, kui härra jalutades sinna läks ja seda nägi. Härra pahvatas kangesti naerma, kui kuulis, et mees tahab sealt kalu püüda. Mees vastas: "Jah, see on küll tõesti võimata, et siit liiva pealt kalu saaks, sest kalad elavad ju vees, aga mina arvan, et see niisamati võimata on, et ühel ruunal hobusel varss oleks."
Kohtuhärra pani mehe tarkust ja kavalust imeks ja mõistis varsa ikka oma emale tagasi. Ja küsis mehe käest, kudas ta selle mõtte peale tulnud. Mees rääkis, et kohtuhärra proua ise seda temale õpetanud. See polnud jälle härra meelest hea, et proua sedaviisi tegi ja ennast tema asjadesse segas, ja ähvardas teda ära ajada, kui ta veel korra peaks nõnda julgema teha. Proua aga ei kuuland sest ühti, vaid õpetas ikka teisa, kui tarvis oli. Härra kannatus lõppes ka viimaks otsa ja ütles prouale, et homseks peab ennast ära kolima tema juurest, lubas oma kutsari tõlla ja hoostega teda nii kaugele lasta viia, kui ta tahab, ja oma kõige kallimat varandust, mis ta ise soovib, kaasa võtta. Proua valmistas suure pidu, kus kõik sõbrad ja tuttavad said kokku kutsutud ja olid head söögid ja joogid. Iseäranis muretses proua selle eest, et härra tublisti sai viina juua, nõnda et ta viimaks üsna purju jäi ja enam kellegist ei teadnud. Siis laskis proua hobused tõlla ette panna ja sõitsid ühe heinaküüni juure, kust kutsar koju saadeti. Kui härra enese sai targaks maganud, ehmatas ta ära ja küsis proua käest, mis see tähendab, et nad heinaküünis on. Proua tuletas talle meele, et ta temale luba annud kõige kallimat vara kaasa võtta. Härra olnud talle kõige kallim. Härra palus südamest andeks, läksid koju ja elasid õnnelikult - ehk on veel praegu eluski.

¹ vilets

H II 58, 85/8 (6) Jüri, Kurna - J. Saalverk < Hans Veikenberg (1896). - AaTh 875 - 18 t.
Levinud rohkem idapoolses Eestis, 8 t. iseseisvad, ülejäänud liituvad teiste muinasjututüüpidega, eriti mt. targast poisist või tüdrukust (mt. 920-929).