USARA TANI JUTUD

Elas uasta kahekümne iist Kursi kihelkonnas Puurmanni vallas veider mehike, kis oma nallaka juttude läbi siin igaühele tutvast on saand. Tema oli omal aal Usara talu peremiis ja sellepärast üiti teda igal puul ainult Usara Tanist. Tani noores põlves oli viil igaühel luba püssiga müda metsi ümmer ulkuda ja metsaluumi püida. Sellest luast ei läind Tani kua mitte magades müüda. Niipia kui ta aeg lubas, tõmmas ta oma tulelukuga püssi varnast õlale, keitis kervetapre vööle ja sammus metsa linda lasma.
Kui ta kord jälle nõnna metses ümmer uitis, et mõnda lindu kätte suada, pidi ta ühest metsaojast üle minema. Sii oja oli muidu üsna kuiv, aga nüid oli ta raske sau¹ pärast nii vett täis, et läbiminek võimata oli. Tani aeras² kerve puusast, raius oja kaldast kuuse maha ja tegi sellest purde. Nüid akas ta purret müda üle oja minema. Aga kui ta puar sammu sai astund, põrgas üks ruag talle kogematta vasta silmi; silmist karas tuli välla, rohi püssipannil põlema ja - püss paugatas lahti. Tani vuatab irmuga ümmer, kas ehk pauk ka kuhugi puutus. Oma suurest imespanemisest nääb ta kaks parti vee pial rabelema. Ruttu astub ta tagasi, püiab pardid kinni ja pistab kotti. Kis oli nüid õnnelikum kui Tani! Ühe pauguga kaks parti ja pialegi üsna kogematta. Suures önnetujus akkab ta uuesti üle purde minema.
Keset purret komastab aga ta jalg, niin, millega ta tapre niuete ümmer oli sidund, rebeneb katki ja tapper kukub ojasse. Pagan võtku!
"Mu kallis tapper! Kuda, tont, ma ta nüid kätte suan?" pahandas Tani ja vuadas alla ojasse.
Kui suur oli aga tema imestus, kui ta nägi, et tapper arvata nellajalase avi selga oli kukkund ja selle surnus löönd! Tani tiris purika ojast välla ja toppis teise nagu pakuotsa kotti. Sellepiale pani ta tapre uuesti vüü vahele ja marssis edasi. Ta käis tükk muad ää, aga talle ei puutund ühtegi luuma silma. Tuskas meelega istub ka viimati ühe põõsa iarde maha ja tahtis tuld üles teha, et oma riidid, mis oja jääres märjas saand, tulepaistel ää kuivatada. Et tuli paremini põlema akkaks, aeras ta tagasikätt põõsasse, et sialt kuiva kulu tule süitameseks võtta. Kuda tegi ta aga suured silmad, kui ta kulu asemel tedre piast kinni võttis, kis põõsas magas! Et tedre ää tappa, virutab ta tema vasta valged kandu³, mis põõsa kõrvas seisis. Kand lõi korra vingerkuuti, ja nüid alles nägi Tani, et sii magaja jänes oli, kelle ta tedrega ühtlaisi maha oli löönd.
Kelle rõõm vöis nüid küll suurem olla kui Tanil! Tal oli kott värsked kuhjaga täis, nii et ta juba nõust võttis kodu minna. Aga talle pidi viil suurem õnn osas suama. Edasi kõndides leidis ta nimelt esite uue obeseraua muast. Tani võtab raua ülesse, vuatab ja nääb, et tal alles kõik kuus naela kõveras siis on.
"Seda ma võin kodu tarvitada," mõtleb Tani ja pistab raua tasku.
Korraga komastab ta, ja enne kui ta kaht suab lugeda, seisab ta külili muas. Üles tõõstes katsub ta, kas raud taskus alles on. Raud oli küll alles, aga naelad, mis enne kõveras tema siis olid, olid nüid õiged ja raua siist vällas: ta oli nad õiges kukkund.
"Oi, sii oli kasulik kukkumine!" ümises Tani ja tatsus edasi.
Kui ta natukese muad ää sai käind, nägi ta, kuda kuus unti ühe kuuse tüika ümmer endid päävapaistel soendasid. Kõik kuus olid sabad vasta kuuske püsti aand ja magasid rasked und. Tanil tuli järsku ia nõu miile. Ta ronis tasakesti untide vahelt kuuse juure, võttis ühe kääga tapre vüült ja teisega naelad taskust ja naelustas kõik kuus unti sabaotsapidi kuuse külgi kinni. Selle järele lõigas ta iga undi nina piale nuaga säpsu⁴ ja õigas isi täiest kõrist: "Urrjohh!"
Undid karasid ehmatades muast ülesse ja pistsid metsa, aga nende nahad jäid kuuse külge rippuma. Sedaviisi sai Tani korraga kuus undinahka.
Õnne järele tuleb aga enamasti õnnetus. Nii kua Tani juures. Metsas ümmer rännates oli ta õige tii kääst ää kautand ja eksis ää. Kõik tema katsed õigele teele suada läksid nurja. Tema keerutas ühtepuhku ringi ühe koha pial. Viimaks tuli tal ia nõu mõttesse. Ta ronis pika kannu otsa ja tahtis järele vaadata, kas ta ehk kuskil inimesi ei nää ega kuule. Korraga vääratab ta jalg, ja sumdi! kukkus ta alla õõnsa kannu sisse. Irmuvärin käis läbi Tani keha, kui ta selle piale mõtles, et ta siin kergeste ää oleks võind uppuda, sest ta aeles praegast püksivärvleni imeliku vedeliku siis. Järele katsudes leidis ta, et sii mesi oli. (Selle kannu sisse olid nimelt mesilased oma pesa teind.) Aga kuda siit välla piasta? Sii küsimene tegi Tanile enam piavalu kui ehk arvata võib. Ta kisendas ja karjus ja rüükis, aga tal tuli ette, nagu oleks tema ial pallalt kannu sisse jäänd. Ta katsus kandu lõhki pressida, aga sii ei kõssatanudki. Miilt ära eites jääb ta tükis aas üsna vagusi seisma ja mõtles tõsiselt järele, kas ta surma vasta kua küps on. Sial kuuleb ta korraga vällaspuul kandu krabinad. Piasmise luutus lõi ta südames loitma, sest ta arvas, et sii mõni inime on. Juba tahtis ta appi akata karjuma, aga sial märkab ta, et krabistaja müda kandu üles akkab ronima. Ta pööras silmad ülespoole ja tahtis vaadata, kis sial siis õige tuleb. Nüid oli krabistaja kannu ots⁵ ja Tani võis selgesti näha, et sii va mesikäpp oli, kes siit mett vargile tuli. Tani ei teadnd, kas ta selle nägemese üle rõõmus või kurb pidi olema. Ometi oodas ta vagusi, mis tulema suab. Mesikäpp töllitas ennast varsti kannu otsa ja pistis oma saba alla kannu sisse, et nõnna sialt magusad välla õngitseda. Sial aeras Tani kahe kääga karu sabast kinni, õisas korra ja - vupsti! oli ta rinnuli üleval kannu jääre pial. Mesikäpp kukkus irmuga kannu otsast käkaskaela alla ja murdis kaelaluu katki. Nüid üpas kua Tani maha ia tappis karu surnus. Sellepiale nülis ta karul naha sellast ära ja läks nüid rõõmsa meelega kodu.
Üks teinekord saand Tani ulga jänessid. Lugu olnd nii: Tanil oli keset metsa tükk muad. Ta oli tihti ja mitut seltsi villa⁶ sinna külind, aga ikke ei saand ta sialt midagi. Sest sial metsas oli liig pallu jänessid ja niid sõid orasse, niipia kui sii pia mua siist välla pistis, nii ää, et pallas must mua järele jäi.
Kord külis Tani oma metsakesa piale nisud. Oras tuli imeilusti ülesse ja sirgus silmanähtavalt ikke pikemaks ja pikemaks. Sel mõõdul kui oras sirgus, kasvis aga kua jäneste arv. Iga kord, kui Tani orast vuatama tuli, juusid vähemalt kolm-nelikümmend jänest orasselt metsa. Tani mõtles, kuda ta neile elukatele iad vingerpussi võiks mängida. Pika arvamese ja kualumese järele võttis ta nõust kesale kõva aa⁷ ümmer teha. Ta raius metsest parajad roikad ja teibad valmis ja tegi seitsme jala kõrguse aa nisupõllu ümmer. Aa punus ta viil ruagudega ja okstega ää, nii et sii nii tiht oli, et kua linnupoeg läbi ei piasnd. Ühte külge jättis ta umbes kolme jala laiuse augu. Nüid läks ta ommiku vara jänessekoidu aal metsa ja nägi juba eemalt, kuda aed jänessid kubinal täis oli. Tanil oli seitsmevakane rukkikott kuasas; selle siadis ta tasa aa augu ette. Nüid tõmmas ta kuiva niinepaju kätte, karas aeda ja akas jänessid müda aeda taga kihutama. Jänessed punusid kõik aa augu poole ja lükkisid kõik üksaaval kotti. Kui kõik kotis olid, keeras Tani kotisuu kinni ja materdas jänessed surnust. Sellepiale tõi ta kodust obese, ladus jänessed vankrile ja viis nad kodu. Siin ladus ta nad riita ja sai puul seitsmejalast sülda.
Ometi mitte üksnes vägev jahimiis, vaid ka kange kalamiis oli Tani. Kord püidis ta jõest suure lutsu kinni. Et luts kotti ei mahtund, tõmmas Tani tal vitsavõru lõpustest läbi ja vidas teda enese taga müda muad järele. Kodu minnes läks ta tii lepikust läbi. Luts aeles kangeste sabaga ja peksis mõlemilt puult küllest sabaga lepad maha, nii et lai tänav järele jäi, kust Tani lutsuga läbi läks. Kodu jõudes pani ta lutsu kiima. Maksa üksnes sai kolmepangese paa⁸ täis. Tani põletas puulteist sülda kuivi kasepuid ää, aga siiski ei saand luts pehmes. Ta liha oli kui saepuru, mida ükski ei tahnd.
Teine kord läks Tani jälle jõele kalale. Sial nääb ta korraga kalda jääres määratu suure kala seisma. Tasaillukeisi paneb ta jõe poole oma liivi⁹ ette ja veeretab jalaga kala nagu saepaku otsa liivi. Liivi välla tõstes nääb ta, et kalal kaks piad oli, kummaski otsas üks. Tani süda lõi kartma, et kis tiab, mis kala sii on. Irmuga visas ta kala kõige liiviga jõkke ja juusis kodu naist appi kutsuma. Kui ta naisega tagasi tuli, otsisid nad küll oolega kala taga, aga ei leidnud teda leidmaski.
Kõige suurem kalasuak oli Tanil aga kord Painküla tammi pial. Sial püidis ta ühe söögivahega kahessakümmend neli purikad kinni, kõik nella- ja viiejalased. Üks olnd kuuejalane, sabajõhvid viil pialekauba. Siis saand mehel ometi kodu kanda!

¹ saju;
² haaras;
³ kändu;
⁴ täkke, märgi;
⁵ otsas;
⁶ vilja;
⁷ aia;
⁸ paja;
⁹ kalapüügiriist

H II 27, 13/21 (1) Kursi - T. Riomar (1888). - AaTh 1890+1896+1893*+1900 (Jahiõnn juhusest + Huntide naelutamine + Jäneste püüdmine kotiga + Väljapääsemine õõnsast kännust). Selline ulatuslik kontaminatsioon nn. valetamisnaljandeist on haruldane; harilikult esinevad nad üksikult. Levinum neist naljandeist on mt. 1900, mis esineb 2 redaktsioonis: A. - (Puu sees mesi) tuntud Ida- ja Lõuna-Eestis ning B. - (Puu sees karupesa) Lääne-Eestis. Naljanditüübil 1900 on sisulisi kokkupuuteid t-ga 1877 (Poiss õõnsas puus).