JUTT VÄLJAÕPPINUD VARGAST

Ükskord eland üks pahur poiss. Ta teind inimestele alati kurja ja pahandust. Kiskund külanaiste kaalid ülesse, aga ise põle neid jälle ää sööndki, loopind aga laiali. Ta oli mitu korda isa kääst peksta soand, aga see põle aidand ühtigi; ta teind jälle pahandust. Poisi isa süda soand täis ja ta hakand poissi kiruma: "Kurat sind võtaks kõige oma hullu tükkidega!"
Varsti tuldki kohe üks must tõld hooste ja kutsariga nende juure ja viidudki poiss ära seitsme oasta peale. Esti ei ole isa taht poega anda, aga vanakurat üteld, et kui sa lubasid, siis pead aga andma.
Kui seitse oastat mööda läind, tuld poiss kodu. Isa hakand kohe pärima, et mis töö peale sa nüüd kua kuradi juures õppisid.
"Õppisin vargaks," vastand poeg.
Isa põle sest esti arugi soand, muudkui ehmatand ära. Pärast üteld pojale: "Mul põle sulle kua kedagi tööd anda, lähen õige mõisa ja reagin härrale, eks siis soa näha, mis tema ütleb."
Kui härra sest kuulda soand, ööld ta: "No hea küll, kui ta väljaöppind varas on, las ta siis tuleb ja varastab minu kõige paremad hobused tallist ära, siis annan ma talle selle eest sada rubla raha, vaat viina ja varastud asjad saab omale veel pealekauba."
Mõisahärra käskind tallipoisil kohe hobused kõvasti latrisse kinni siduda, sadula selga panna ja ennast veel selga istuda.
"Noh, nüüd võid siis pojale käsku viia," üteld härra, "aga kui ta ära ei varasta ja lõksu langeb, vastab ta oma peaga."
Vanamees läind kurva meelega kodu poole ja üteld pojale, et ega sul nüüd küll peasemist põle. Kui poeg lugu tublisti oli järele pärind, naerd ta selle peale laia lõuaga ja üteld, et see alles veike asi on. Poeg pand enesele kahte seltsi viina pudelitesse, võtt leivakoti selga ja läind õhtu eeli mõisa poole. Videvikus jõund ta sinna, põle aga muusse kohta öökorterit soand kui tallipoisi juure. See põle midagi paha aimand ja käskind teda sealsamas heinte peal magada. Teekäija tahtis, muidugi teada, õhtust süüa. Võtt siis kua õige tublisti kärakat söögi alla. Tallipoisil hakand suu kangesti vett jooksma ja ta imestand, et küll on aga külapapal pailu viinapoolist ühes.
"Jah, on ikke teist kanisti¹," öeld varas, "ehk soovite kua natuke?"
"Kui vanapapa oleks nii hea olema, ega ta mööda külge maha jookseks."
"Noh, teie olete nagu mõisa inimene, tea, kas tahategi sellest pudelist võtta, kust mina võtan."
Võtt siis teise pudeli ja and tallipoisile rüübata, seal old aga unerohi sees ja tallipoiss jäänd peale selle varsti magama. Varas tõst tallipoisi hobuse seilast maha, võtt hobuse lahti, istund ise selga ja kihutand minema.
Hommiku saat ta käsu isaga mõisa, et saatku härra sada rubla raha ja vaat viina ära. Ei old parata kedagi, pahase meelega saat härra lubatud tasu isaga ära.
Varsti saadetud poisile mõisast uus käsk, et mingu ja varastagu nüüd härg kahe mehe vahelt ära, kui need laadale lähvad. Palka lubatud niisama pailu kui ennegi. Poisi isa old selle üle üsna kurb ja mõteld, et ega ta nüüd seda ometi soa ära varastada, liiategi veel kahe mehe vahelt. Aga poeg naerd selle peale jällegi ja öeld, et see alles tühi asi on.
Kui mehed härjaga metsast läbi läind, joost varas tüki moad ette ja visand soapa tee peale maha. Härja-aajad jõund soapa juure ja pidand seal aru, et kas maksab moast ära võtta või ei, et põle kohta, kuhu panna, ja jätnud soapa maha. Varas joost jälle ette ja visand teise soapa maha ja võtt esimese ära. Kui härja-aajad teise soapa juure jõund, kahetsend nad küll, et esimest moast ära ei võtt.
"Kui jätsime esimese, jätame teise kua," sõnand üks ja nad läind edasi.
Varas näind, et see nõu põle aidand ja katsund teist. Läind siis jälle tükk moad ette ja poond ennast puu otsa ülesse. Kui härja-aajad mööda läind, pidand nad jälle aru, et kas minna hädalisele appi või ei.
"Ei meil põle aega," ööld üks ja nad läind jälle edasi.
Varas ronind puu otst maha ja läind uuesti meestest ette ja poond ennast jälle ülesse. Mehed üteld, et kui meie esimesest mööda läksime, siis lähme teisest kua. Nii sündind kua kolmat ja nellat korda. Nellanda korra aal hakand mehed selle üle vaidlema, et kas oli kolm või neli ülespoodud inimest. Vaidlus läind ikke suuremaks ja viimaks, et näha, kumbal õigus on, läind mehed tagasi, et ära lugeda, pailu neid oli. Nad sidund härja niikauaks puu külge kinni. Nii kui varas seda näind, võtt ta härja puu küllest lahti ja läind kus seda ja teist.
Varsti läind väljaõppinud varga isa mõisa ja reakind, et härg juba poja käes. Soand teine jälle palga kätte ja viind koju poja kätte.
Nüüd and härra käsu poisile, et ta peab tema proua sõrmuse ära varastama. Isa old jällegi mures, et ega ta seda ometi soa teha. Poiss aga naerd selle peale.
Õhtu videvikus kobind ta ennast mõisa. Ööse, kui juba kõik magand, läind poiss proua juure, teind oma häält hästi härra moodi järele ja küsind, et: "Anna see sõrmus parem minu kätte hoida, varas varastab ta sinu käest ikke ära, aga minu käes on ta ometi alles."
Hommiku läind proua härra käest sõrmust kätte küsima. Härra teind suured silmad, et: "Mis juttu sa aad, ma põle tervel ööl sängist välja saanud!"
Varsti tuld isa poja palga järele. Küll vandund härra kavalat varast, aga palga makst ära, nagu kaup oli.
Viimaks and härra vargale käsu kirikhärrat ära varastada ja tema kätte tuua. Isa old jälle häda täis, et ega ta nüüd enam terve nahaga ei pease.
Ühel ilusal vaiksel õhtal, kui kõik ju magand, pand varas hulk vahaküündlaid haudade peale põlema. Õpetaja ärgand ülesse ja läind seda imet voatama. Varas ise seisnud nellahobusetõllaga kirikumõisa treppis ja teatand, et tema tuld kirikhärra järele ja tahab teda taeva viia.
"Teie üksi olete see äravalitsetud, kes võib taeva saada; nüüd minge mõisa ja korjake endi kuld- ja hõbeasjad kokku ja võtke ühes. Aga teisi ei tohi ülesse ajada, sest selle õndsuse vääriline põle keegi muu kui teie ise." Õpetaja täit peagi seda käsku ja soand varstigi valmis.
Istund siis tõlda ja taevasõit hakand peale. Vahepeal kästud õpetajat kotti pugeda, sest peale selle pidi taevasse tõmbamine tulema. Nüüd vedand varas teda läbi porilombi ja seletanud, et siinkohal on nüüd see vihm, mis vahest maa peale sajab. Siis jälle ühe kivihunniku piale - seal pidi müristamine olema. Viimaks veel mööda mõisa treppi, et need pidid siis taevaredeli pulgad või astmed olema, kust mööda teda Peetruse juure viiakse. Nüüd visand varas koti mõisahärra jalgade ette maha ja üteld: "Säh nüüd oma kirikhärra!"
No küll old õpetaja häbi suur, kui ennast mõisast leind, ja härra jalgade ees veel. Ja kodu veel suurem häbi. Nüüd and härra vargale veel nellandat korda sada rubla raha ja vaadi viina ja last varga oma alt priiks. Mingu varastagu nüüd, kust ta ise tahab!
Nõnna teenis poiss nelisada rubla raha, neli vaati viina ja sai veel pealegi priiks.

¹ kaunikesti

EÜS VII 632/6 (2) Koeru, Väinjärve v., Salutaguse k., Lepiku saun - O. Lõvi, J. Lauri ja O. Lalli < Aadu Volter, 68 a. v., "On sealsamas ka elanud ja Kuusna mõisas teol käinud" (1910). Selle jutu juurde kuulub eri lehel olev märkus: "Kolm meest kuulsid: üks tähendas sisu, teine murdesõnu, kolmas lauseehitust, siis kirjutati kokku ümber, nii et võimalikult jutustaja sõnade järel on kirjutatud." - AaTh 1525 A - üle 100 t. Tuntud ülemaaliselt, ka Saaremaal ja Hiius. Meistervarga nimeks on sageli Ants (Hans), Vastseliinas ja Setus Petja-Ants. Hilisemal ajal on muinasjutulisi varguslugusid seotud ka Jüri Rummu nimega. Jututüüp meistervargast sisaldab palju motiive, mis jagunevad alatüüpidesse. Viimased võivad liituda omavahel, kuid kontamineeruvad ka teiste muinasjuttudega (950, 920, 1045, 1130, 1071, 1072, 1086), samuti teiste naljanditega (1536, 1737 jt.).