Elas kord eit oma taadiga. Talsipühad*1 hakkasid lähenema. Eit käskis taadil hobuse ette panna ja kalade järgi minna. Ise hakkas kodus pühadetoitu keetma ja pirukaid küpsetama. Taat pani ka hobuse ette ja sõitis randa kalu tooma.
Jõudis randa, saigi häid kalu ja hakkas kodu poole sõitma. Sõitis, sõitis, siis nägi rebast tee peal pikali maas. Aga rebane va kaval elajas tundis juba kaugelt kala hõngu ja heitis tee peale maha. Et kui mees tuleb ja paneb mind oma kalakoorma peale, siis ma võin kalu süüa ja pärast jalga lasta ja kalatoojat tänada. Nagu mõtles, nii tegi.
Mees jõudiski rebase juurde ja nägi, et see on surnud. Meel sai rõõmsaks. Ta võttis rebase händapidi kinni, viskas ree peale ja kattis tekiga kinni. Rebane hakkaski hiljukesi kalu võtma ja maha pilduma. Aga kalamees sõitis ja mõtles, et rebasest saab eidele hea krae ja aitüma veel pealekauba. Sõitis taadikene ja rõõmustas.
Rebane pildus selle ajaga kõik kalad maha, hüppas ilma mehe nägemata ise ka alla ja hakkas kalu kokku korjama. Korjas kõik kalad kokku ja hakkas sööma. Vahepeal oli ka susi kala hõngu ninna saanud. Ta tuli rebase manu ja hakkas selle käest paluma:
"Kulla vader, kust sa kalu said? Anna mulle ka maitsta!"
"Kust ma sain! Järvest püüdsin. Sa võid ise endale ka püüda, järves on neid küllalt!"
Soel hakkas häbi ja suugi hakkas vett jooksma, et rebane sõi.
"Kulla vader, õpeta mind ka kalu püüdma," ütles susi.
Rebane siis võttis kah ühe kalakese ja andis talle maitsta ja siis hakkas õpetama, kuidas kalu püütakse.
"Sa mine järvele ja otsi üks veeauk, kust saad hänna järve lasta. Siis istu seal niikaua, kuni kalad tulevad otsa."
Susi kuulas rõõmuga, et nii kerge on kalu püüda ja küsis:
"Aga kui kaua ma pean seal istuma?"
Rebane vastu:
"Mida kauem, seda parem, ja seda rohkem tuleb kalu otsa."
Susi kuulas rebase tarka juttu, jooksis järvele ja hakkas auku otsima, kust saba sisse saaks lasta. Suure jooksmisega leidis ühe veeaugu, kust külarahvas vett tõi.
Ilm oli külm. Ega ta poleks tahtnudki külale nii ligi minna, aga pidi. Mujal polnud kusagil mulku. Nii ta suskas oma pika hänna järve ja hakkas veeaugul istuma ja ootama, kunas kalad tulevad.
Rebane kükitas mäe otsas ja naeris hunti. See muudkui istus ja istus. Vahepeal ikka proovis, kas om jo kalu otsas kah. Ikka oli veel tema meelest vähe ja ta ootas kuni teise hommikuni. Siis hakkas oma suurt kalakoormat välja kiskuma. Kiskus, kiskus, aga händ ei andnud järele, paks jääkord oli augu peale külmanud. Susi proovis mitu korda, aga mida ei jõua, seda ei jõua. Hommikul tuldi külast järve äärde vett tooma ja nähti, et veeaugul istub susi.
"Külarahvas, külarahvas! Susi solgib vee ära!" hakkasid naised tänitama ja jooksid külla kirveste ja muude (tapa)riistade perra. Susi heitus väga, unustas kalahimugi ära ja hakkas saba valla kiskuma. Aga mida ei jõua, seda ei jõua! Kalu oli rohkem tulnud, kui susi himustas. Selle aja sees oli ka külarahvas järve äärde jooksnud, kalaõngitsejat või veesolkijat vaatama tulnud; kütsid tal kere kuumaks ja hakkasid uhtuma!
Uhtusid nii mehed kui naised, nii et vaene susi oli kui süte otsas ja kargles valu käes, kuhu sai. Suure rabelemisega pääses pakku ja unustas oma hea hännagi külarahvale.
Läbipekstud ja verine, jooksis susi metsa ja kisendas valu käes. Metsas sai ta rebasega kokku ja hakkas talle oma häda kaebama.
Rebane oli selle aja sees külla jooksnud. Kui kogu rahvas oli järve äärde läinud, astus tema ühte talli sisse, ajas pliinikohetuse*2 ümber ja võidis ennast sellega üleni kokku.
Susi hakkas talle oma häda kaebama, aga rebane ütles:
"Sul pole midagi häda! Sa oled ise süüdi, et tahtsid nii palju kalu, et ei jõudnud välja kiskuda. Aga vaata mind! Ma sain niimoodi peksa, et kõik on mädale läinud!"
Susi uskus ka.
Rebane ütles:
"Vader, ma olen haige ja ei jõua enam häältki teha. Võta mind selga, kuni ma paranen ja puhkan!"
Susi tahtis rebast hea nõu eest tänada, võttis ta endale selga ja läks metsa pidi minema. Rebane istus soe selga ja hakkas peagi laulma:
"Tõbine kannab tervet!"
Susi küsis:
"Mis sa laulad?", aga rebane ütles:
"Niisama loen omi haavu." Susi ka uskus ja läks edasi.
Rebane soega elasid niimoodi, kuni susi sai terveks ja hakkas rebasele sööki kandma, mis see aga käskis, aga rebane kaebas aina oma häda ja ütles, et ta on väga haige.
Niimoodi sai kaval rebane oma kavalusega soe käest armuleiba, aga susi rahva käest tappa ja penide käest pureda ja virutada.
* 1 - talistepühad e. jõulud setu murdes;
1. Kaval rebane. S 11621/9 (8) Setu – Theodor Kõivastik < Anna Kõivastik (1929). – AT 1+2+3/4 – Rebase kalavargus 107 t. + Kalapüük sabaga 114 t. + Tõbine kannab tervet 68 t. Paljudel rahvastel levinud populaarne muinasjutt. Eestis kohtame sageli liitumist AT 1+2 või liitub veel mõni teine jutt; Setus enamasti alati siinne kontaminatsioon.