Miis läks metsä. Unt tuli tii peäl vasta.
"Miis, ma murra so ää!"
"Miss sä moost murrad, ma ole veel liig la'hä*1! Las mä võta veel natuke rammu!"
"Noh, olgu sis teeseks korraks!"
Mõne aja pärast läks miis jälle metsä. Unt jälle vastas:
"Nüid mä so murra, nüid ei aitä!"
"Kulla metsä saks, ma tahaks veel elädä! Las mind veel elädä! Ma anna soole parem eä rasvase kassi!"
"Noh eä küll, tuo moole sis rasvane kass."
Mees läks koeu ja tõi undile vana alli kassi. Jättis kassi undi juure ja läks isi ää.
"Kass! Ma murra so!" ütles unt.
"Kulla riimsilm, ma tahas enne veel palvet tehä!"
"Noh tee sis palvet!"
Kass pidas nõu, misukse puu otsa ronidä.
"Sest põle aga kasu; parem oo, kui ma so naha lase maha võtta."
"Kuule vennäs," ütles kass undile, "ma ole veel la'ha, aga meil oo kodu mitu rasvast lammast. Ne ma anna soole*2. Tule mooga*3 koeu kaasa, sis saad eä suutäie!"
Kass aga ei viind unti lamma lauta, vaid rihale*4, kus mehel kolm suurt koera oli. Ne kargasid kohe undi kallale ja murdsid vennikese ää.
*1 lahja; *2 sulle; *3 minuga; *4 rehealla 100. Annan sulle parema saagi.H II 17, 283/4 (9) Vigala – M. J. Eisen (1888). – AT 122 D – 1t.