Oli kitsekene. Oli tal kaks pojakest. Oli ka oma tarekene. Kitsekene läks iga päev roogu sööma, merre jooma. Pojakesed imesid nisa ja kasvasid iga päevaga suuremaks.
"Kui ma kodunt ära lähen, siis ärge laske kedagi sisse," õpetas kits poegadele. Pojakesed olid päevade viisi üksinda kodus ja keegi ei tükkinud nende tarre. Vana kits tuli õhtuks koju. Et pojad oma ema ära tunneksid, laulis ta iga kord akna all:
Laske sisse, latsekesed*1, litsu, latsu!
Nännid täis mul, nisad täis mul, litsu, latsu.
Nisad täis kui nitsevarbad*2, litsu, latsu.
Udar kui õllekannukene, litsu, latsu.
Latsekesed, laske sisse, litsu, latsu!
Kitsetalled jooksid mõlemad emale ust avama. Said jälle lapsed ema juurde ja ema laste juurde ja kõigil oli hea meel üheskoos olla.
Ükskord hulkus susi metsa pidi ja sattus kitse tarekese manu. Oli õhtune aeg ja kits tuli söömast-joomast koju ja laulis akna all lastele. Laulu järel lasksid lapsed ema tarre sisse. Susi sai teada, et kitsel on väikesed pojad, kes iga päev jäävad üksinda koju. Tal tuli mõte neid ära süüa. Susi hakkas iga päev kitse tare lähedal põõsastes hiilima, kuidas kitse juurde tarre sisse saaks.
Kits tuli õhtul koju ja nägi ära, et väga palju soe jälgi oli tema tare ümber. Tares hakkas kits poegadele kõnelema:
"Latsekesed, metsa susi on akna man käinud. Ärge te teda tarre laske! Kas te ikka tunnete oma maama häälest ära?" küsis kits poegade käest.
"No kas me ei tunne oma maamat ära!" kiitlesid kitsepojad.
"Metsasoel on must kasukas ja jäme hääl," kõneles vana kits, "aga oma emal on peenike hääl ja valge kasukas," seletas kitseke edasi.
"Küll me ära tunneme, kes on oma maama, kes metsasusi."
Kitsekene magas öö ära. Hommikul läks jälle roogu sööma, merre jooma, aga ukse käskis lastel seestpoolt kinni panna.
Susi oli mitu korda kaenud ja kuulanud, kuidas kits õhtul akna all poegadele laulis. Ta õppis kitse laulu endale pähe.
Läks kuigipalju aega mööda, kui kits jälle kodunt ära läks. Susi kohe muudkui kitse tare akna alla laulma:
Laske sisse, latsekesed, litsu, latsu!
Nännid täis mul, nisad täis mul, litsu, latsu.
Nisad täis kui nitsevarbad, litsu, latsu.
Udar kui õllekannukene, litsu, latsu.
Latsekesed, laske sisse, litsu, latsu!
Kitsepojad said kohe aru, et laulja oli susi. Laulu sõnad olid küll samasugused nagu oma emal, aga hääl oli jube.
Kitsepojad ütlesidki:
"Sind me sisse ei lase! Sa ei ole meie maama, sa oled metsasusi. Sul on väga jäme hääl."
Susi kuulis, et teda tunti hääle järgi ära ja hakkas aru pidama, kuidas saaks hääle peenemaks muuta.
"Mu hääl on sellepärast jäme, et keel on paks," arvas susi. "Kuidas saaks keelt õhemaks nühkida?"
Kitsel oli tare kõrval raudne uhmer ja susi hakkas keelt vastu uhmrit nühkima. Vastu õhtut läks susi jälle kitse akna alla laulma. Laul läks küll veidike peenemalt kui esimesel korral, aga ei mitte koguni nii hästi kui kitsel. Kitsetalled tundsid ikkagi soe ära ja sisse ei lasknud.
Pärast tuli kitsepoegade oma ema koju ja laulis enne tarre laskmist:
Laske sisse, latsekesed, litsu, latsu!
Nännid täis mul, nisad täis mul, litsu, latsu.
Nisad täis kui nitsevarbad, litsu, latsu.
Udar kui õllekannukene, litsu, latsu.
Latsekesed, laske sisse, litsu, latsu!
"Too on meie maama, läki laseme sisse," ütlesid kitsetalled ja lasksid oma ema tarre. Nad jutustasid vanale kitsele selle ka ära, kuidas susi akna all laulis ja et nemad ära tundsid. Ja et susi ei olnud oma häälega.
"Latsekesed, susi on väga kaval. Kui ta veel peaks tulema, siis vaadake ja kuulake teravasti, et te teda sisse ei lase. Kui ta tarre sisse saab, sööb ta teid ära," kõneles kits poegadele.
"Küll me vaatame ette, maamakene. Me ei lase sutt sisse," ütlesid pojad emale vastu.
Tuli jälle päev. Kitsekene pidi minema roogu sööma, merre jooma. Tallekesed jäid koju ja lubasid ka head lapsed olla.
Susi nühkis mitu päeva oma keelt kitse tare taga vastu rauduhmrit. Keel oli läinud õhukeseks kui vihaleht. Kui kitse ei olnud kodus, tuli ta jälle kitse akna alla laulma. Kitsepojakesed kuulsid, et laul kõlas koguni samamoodi kui nende emal; jooksid ukse juurde ja lasksid soe sisse.
Oi kuidas siis küll mõlemad kitselapsed ära ehmatasid! Soele sai kahest kitsepojast kaks neelatust. Siis nuhkis veel tare pidi, aga ei leidnud enam kedagi ega midagi, mida oleks võinud alla kugistada. Vaatas jah, et peale kahe kitsetalle ei leia enam midagi. Läks tarest välja ja volksas metsa.
Kitsekene tuli koju. Läks jälle akna alla ja laulis oma vana laulukest mitu korda, aga kedagi ei tulnud ust avama. Pärast läks ukse juurde ja nägi, et uks polnudki seest kinni. Läks tarre, hõikas tallekesi, aga neid ei ilmunud mitte kuskilt välja. Kitsekene sai aru, et susi on pettusega tarre pääsenud ja tema lapsed ära söönud. Süda tahtis lõhkeda suure haledusega. Nii ta itkes ja muretses nagu ema ikka.
Pani siis tare ukse kinni ja läks metsa, et vahest saab kellelegi oma muret kaevata. Et siis saab südamel kergem. Kitsekene läks juba hulk aega metsa mööda, aga ei tulnud kedagi vastu. Tuleb vist selle mure kätte ära kooleda, mõtles kits, kui talle kedagi vastu ei tulnud.
Ühekorraga tuli metsas teerada pidi kitsele üks vanamees vastu.
Vanamees küsis:
"Tere, tütrekene! Mida sa nii väga itked?"
"Tere-tere, vanaisakene! Kuidas ma siis ei peaks nutma. Oli mul kaks väikest pojakest. Kuni ma ise metsas söömas käisin, seni pääses susi pettusega tarre ja sõi mu pojakesed ära."
"Jäta nutt järele! Saame näha, missugune susi su pojad ära sõi," ütles vanamees.
Tollel vanamehel oli suur sarv rihmaga kaelas ja mõõk puusa pääl. Kui vanamees sarve puhus, jooksis korraga soekari vanamehe manu.
"Kes teist sõi kitse talled ära, tunnistagu üles," küsis vanamees sute käest.
"Me pole täna keegi kitsetallesid söönud," vastasid soed.
Siis puhus vanamees teist voori sarve. Teine kari susi jooksis teiselt poolt metsast vanamehe manu.
"Kes teist sõi täna selle kitse kaks talle ära?" küsis vanamees teise karja käest.
"Me pole täna keegi kitseliha saanud."
"Kas te olete praegu kõik siin või on keegi veel tulemata ka jäänud?" küsis vanamees.
"Meie hulgas oli üks põlenud küljega susi ka, aga praegu ei näe teda siin olevat," ütlesid vanamehele teised soed.
Vanamees hakkas ümbertsõõri kaema ja nägi, et üks susi on teistest eemal, suure jämeda puu taga.
"Tule sealt puu tagant välja ja tule siia! Tule anna vastust, mis ma su käest küsin!"
Põlenud küljega susi oli väga täis söönud ja lai, aga pidi suure hädaga ikka vanamehe manu tulema.
Vanamees küsis:
"Kas sa oled täna selle kitse kaks poega ära söönud?"
Põlenud küljega susi ei vasta müü ei mää.
Vanamees ütles:
"Näha on, et sina oledki need kitsepojad ära söönud."
Põlenud küljega susi ei vasta ikka musta ega valget.
Vanamees ei teinud muud midagi, kui andis plakst! mõõgaga süüdlasele soele vastu kõhtu. Soel läks magu lõhki. Kitsepojad olid tervelt alla neelatud, nood tulid soe kõhust eluga välja. Kuri susi sai ära tapetud, aga teised soed jooksid säänest*3 kohut nähes hirmuga metsa.
Kits oli väga rõõmus, et oma talled kätte sai. Vanamees, metsakuningas, sai kitse käest nii suure aitüma, nagu ta ilmaski kellegi käest polnud saanud.
*1 lapsekesed; *2 niinevarvad, kangaspuude osa; *3 niisugust 103. Susi ja kitsetalled. RKM II 59, 504/11 (2) Setu, Pankjavitsa, Lõkova k. – Maria Linna (1956). – AT 123 – 51 t. Paljudel rahvastel tuntud muinasjutt, levinud ka tõlgetena vendade Grimmide töötluses "Hunt ja seitse kitsetalle". Eestis 7 otseselt Grimmidest mõjustatud varianti ning kümmekond katkendlikku ja improvisatsioonilist üleskirjutust. Setus on oma, kahe pojakesega arendus (34 t.), mille lõpul Vanataat sunnib hundi üle katuse hüppama või lööb teda kepiga ja saab pojad kätte. Mujal Eestis leiame ka mitmetel teistel rahvastel tuntud hundi kõhu lõhkilõikamist ja kivide panemist kitsetallede asemele ( vrd. "Punamütsike").