Ükskord läksid kits ja oinas, höövlilaastud seljas. Neile puutus susi vastu. Susi küsis:
"Mis teil seljas on?"
Kits vastas:
"Need on soe luud."
Susi hakkas paluma:
"Ärge mind ära sööge!"
Oinas ja kits olid nõus ka, et ei söö. Aga nemad, oinas ja kits, pelgasid hoopis ise hirmsasti, et susi võibolla sööb neid. Ja nüüd panid kavalusega soe pelgama.
Läksid edasi ja tuli teine susi vastu. See jälle küsima:
"Mis teil sääl koti sees on?"
"Soe luud," ütlesid oinas ja kits.
See susi hakkas ka pelgama:
"Ärge mind ära sööge!" palus susi.
"Ei söö," ütlesid oinas ja kits, aga ise kartsid, et võibolla ikka susi sööb neid ära.
Siis said kõik soed metsas kokku. Need kaks sutt kõnelesid teistele, et oinas ja kits neid ära süüa tahtnud. Teised soed neid naerma, et mis te rumalad kartsite.
"Lähme ja sööme parem neid endid," otsustas mõnisada sutt. Läksidki.
Oinas ja kits nägid suurt hundikarja ja pagesid kuuse otsa. Soed ootasid kõik kuuse all, et kunas nad maha kukuvad. Ükskord siis juhtuski, et oina sõrad enam kinni ei pidanud ja ta sadas maha sute hulka. Kits karjus ülevalt oinale õige kõva häälega:
"Oinas, võta susi kinni!"
Soed hakkasid pelgama ja pagesid metsa. Kits tuli ka puust maha ja läksid oma teed.
Niiviisi pääsesid nad sute käest oma kavalusega.
105. Hirmunud hundid. ERA II 175, 565/6 (3) Setu, Vilo v., Truba k. – Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik, s. 1891 Petseri v. – kuulnud emalt (1938). – AT 126 A* + 125 – Hirmunud hundid 10 t. + Hundi luud 4 t. Liitununa jutustatakse ainult Setus.