Elas paaba teedaga ja neil polnud ühtegi last. Elajate poolest ei olnud neil ka muud kui kanakene, seakene, oinakene ja härg. Elasid suure paksu metsa sees.
Ühel õhtul tuli susi teeda-paaba akna alla ja laulis:
"Teedka-paabka, suutska-nuutska!
Andke, mida teil anda on!
Lubage, mida teil lubada on!"
Paabakene teedakesega pidasid aru, et mida talle anda. Arvasid ja ütlesid siis, et kana on kõige odavam, et anname talle kana. Kikas juhtus seda kuulma ja pagesid mõlemad ära metsa. Paaba-teeda nutsid ja muretsesid ka, aga polnud midagi teha.
Tuli teine hommikukene. Jälle tuli susi akna alla ja laulis:
"Teedka-paabka, suutska-nuutska!
Andke, mida teil anda on!
Lubage, mida teil lubada on!"
Paabakene teedakesega pidasid uuesti aru, et mida me talle anname. Arvasid, et anname oinakese. Oinakene ka kuulatas seda ja pages samuti ära metsa. Lähvad siis paaba teedaga lauta oina perra, aga oinast pole. Itkevad ja muretsevad mõlemad, aga oinakene kadunud mis kadunud.
Heakene küll. Jõudis kolmas päevakene ja jällegi tuli susi nende akna alla ja laulis:
"Suutska-nuutska!
Andke, mis teil anda on!
Lubage, mis teil lubada on!"
Paaba-teeda mõtlesid jälle, et mida me talle anname. Ega midagi teha, muud anda ei ole kui seakene. Peab viimati selle ära andma. Seakene ka kuulis juttu ja pages ära nagu teisedki. Nemad läksid lauta seakese perra – seakest mitte kusagil. Paaba teedaga küll itkevad ja muretsevad, aga pole midagi teha. Mis läinud, see läinud.
Sai kätte neljas päevakene ja susi tuleb jälle paaba-teeda akna alla ja laulab:
"Suutska-nuutska, teedka-paabka!
Andke, mis teil anda on!"
Lubage, mis teil lubada on!"
Jälle paaba teedaga mõtlema, et mida me õige talle anname. Ütlesid siis: "Tulebki härg ära anda. Muud elajakest meil enam hinge taga ei ole."
Lähevad siis paaba teedaga lauda manu härja perra. Aga härga pole kusagil, härg ära pagenud. Paaba teedaga nutavad ja muretsevad jälle, et mis no saab.
Härg, siga, oinas ja kana said kõik metsas kokku. Härg ütles seale:
"Siga veli, tule tare tegema. Kui külm tuleb, külmad ära!"
Siga ütles, et ei lähe:
"Ma lähen peeretan ühe puhma all, peeretan teise puhma all, mul lämmind viländ*1."
Heakene küll, siga ei tulnud. Küsis siis härg oina käest:
"Oinas veli, läki tare tegema, külm tuleb, külmad ära."
Oinas ütles vastu:
"Ei ma tule, mul isegi paks villane kasukas seljas, mine tee, kui tahad, endale."
Küsis siis härg kana käest et:
"Kana tütar, läki tare tegema. Külmad tulevad, külmad ära."
Kana vastu:
"Mine tee, kui sul külm on. Ma kaagutan ühe puu oksa peal, lähen teise puu oksa peale, nii mul sooja küllalt."
Hääkene küll. Läks siis härg üksinda tare tegema. Tegi tare valmis ja asus sisse elama.
Läks mõni päev mööda ja ilmakesed hakkasidki külmemaks minema. Vahetevahel puistas lund.
Kui hommikukene kätte jõudis, tuli kana härja akna alla ja palus:
"Veli härg, lase tarre! Külm on. Ma külman ära!"
"Aah! Kas sa tare tegema tulid appi?"
"Aa! Kui sa mind oma tarre ei lase, siis ma siblitsen kõik mulla su tarelaelt maha!" ähvardas kana.
Härg mõtles, et tohoh hullsõge, et mis siis saab, ja laskis kana enda juurde tarre.
Sai uus päevakene, nii tuli oinas härja akna alla ja palus:
"Kulla veli härg! Tee no niipalju head, lase mind ka enda manu elama."
"Aah! Kus sa siis olid, kui ma tare tegin? Siis sa kiitlesid, et mul isegi villane kasukas seljas."
Oinas ähvardas siis härga, et kui sa mind oma tarre elama ei võta, siis ma peksan kõik tare aknad eest ära.
"Tohoh hullsõge," pobises härg, ja laskis ka oina enda manu tarre.
Said nad siis jälle päevakese elanud, nii tuli ka siga nende akna alla ja nõudis:
"Kulla veli härg, võta mind ka enda manu, külm on!"
"Aah! Kus sa siis olid, kui ma sind taret tegema kutsusin? Ütlesid, et ma lasen pussu ühe puhma all ja pussu teise puhma all ja sellest sooja küll!"
Siga ähvardas ka härga, et kui sa ei lase mind sisse, siis ma tsungin sul kivid kõik tare nurkade alt ära.
"Tohoh hullsõge," mõtles härg, ja laskis sea ka enda juurde.
Heakene küll. Elasid nad sääl mõne aja, nii said ka soed teada, kes härja tarekeses elasid. Nad mõtlesid härja, sea, oina ja kana ära süüa. Korjasid suure pargi*2 susi kokku ja läksid härja akna alla. Teised soed ütlesid ühele väikesele pimedale soele, et mine sa ees. See kuulas ka ja tsusass*3 oma pää säält läbi akna tarre.
Härg kargas üles, lõi oma sarved vastu. Oinas ka jooksis tagantpoolt oma sarvedega ja siga kaksas oma kihvadega. Kana ütles veel tagant, et:
"Kuo, kuo, ku ma veel, veel lää!"
Soekesed heitusid kõik väga ära ja pagesid kõik sohu.
Tollest päevast saadik ei viinud enam ükski susi oma jalga härja poole sisse.
Härg, siga, oinas ja kana elasid kuni oma elu otsani tolles tarekeses ja keegi ei julgenud enam neile manu tükkida.
*1 sooja küllalt;
*2 karja, hulga;
*3 torkas
106. Härja maja. S 21669/80 (5) Setu, Vilo v., Alaotsa k. – Mihhail Pihlapuu < Anna Luikpere < vanaemalt (1930). – AT 163 + 130 A – Hundi laulmine 11 t. + Härja maja 35 t. Idapoolse levikuga muinasjutt. Eesti üleskirjutused enamasti Setust ja Leivust. Siinse kontaminatsiooni mõlemad tüübid liituvad meelsasti muude Setus levinud juttudega nagu AT 20 C, 43, 126.