Ühel peremehel olnud obene, kis tedä juba kakskümmend viis aastad kiige*1 oole ja usinusega olnud tiinnud. Nüüd olnud ta juba vana ja vigases lähnud, põle änäm kündä jõudnud egä sõita suutnud. Sellepärast ajanud peremiis ta värätist vällä, üteldes:
"Mine otsi omale teist peremiist, mina ei või send*2 änäm tarvita."
Teisel peremehel olnud jälle koer, kis teda ka mitu ääd aastad tiinnud, nüüd vanas lähnud ja põle änäm auku(da) jõudnud. Aetud sis sii ka värätist vällä ja kästud oma tiid minnä.
Sihande sama lugu olnud kuke ja kassiga. Eluaeg sääl kohas ärä elänud ja oma kohust ausaste täitnud, nad aetud viil vanast päräst minema ja kästud änäm ilmaski tagasi tulla.
Külä söödi pääl juhtunud nad kiik kokku. Kui nad üksteisele endi luo ärä olnud kõnelanud, sis akanud aru pidämä, et mis nüid ette võtta.
"Lähme Saksamaale lauljateks," ütelnud kukk.
"Ah, mis!" vaielnud obene vastu. "Parem ikki siin maal olla. Lähme edesi, võib olla, et mõnes kohas õita (õieti) ää rohi kasvab."
Tesed olnud ka sellega nõus ja nõnda mintudki edesi.
Õhtul jõudnud nad öhe suure maja juurde, kellel aga aknad perätu kõrges olnud. Uonest paotnud hele tulevalgus vällä. Kukk, koer ja kass, kis tii päält kedägi süiä põle saanud, tahtnud kangeste täädä, mis inimest*3 majas eläväd. Et aga kõrgest aknast muedu võemalik põle olnud sissi vaadata, siis võetud nõuks, et obene akna all oleva puuriida otsa lähäb, koer jälle obese pääle, kass koera selgä ja kukk viil kiige pääle. Kukk oles sis pidänud testele jutustama, mis ta majas näeb.
Parajaste ku kukk vaadates pää pikäli sirutanud, sadanud riit ümmer ja sihatse kange uoga vastu seinä, et aknad iest maha sadanud. Sellejärgi olnud majas kanged müdint kuulda, jüst ku oles mitu ulka inimesi sääl sihis ümmer joosnud. Viimäti jäänud aga kiik jälle vagusi.
Loomad oodanud ukse ies viil tükk aega ja ku majast änäm kedägi kõbinat kuulda põle olnud, sis lähnud nad majasse sissi. Sääl olnud söögilaud keset tuba, kiiksugu ääd ruuga pääl, muedu võta ja süü.
Ku kukk, kass ja koer oma nällä ärä olnud ajanud, akanud nõu pidämä, mis edespidi pääle akata.
"Nagu nähä," seletänud koer, "on sie maja otse meie tarvis tühjas jäetud, sest ega muedu siit maja rahvas ärä põles lähnud. Meie oleme kiik vanad ja eluaeg majatallitusega harjunud, mis meil sis nüid viga siin omapääd peremehed olla. Lähme igaüks oma vana koha pääle, ehk tuleb ommen päevävalgega mõni targemgi nõu."
Koera nõu arvatud kiigelt puolt ääs ja igäüks lähnud omale aset otsma. Kass roninud sängi öömaja pidämä, koer eitnud ukse ette pikäli maha, obene lähnud talli, kus ta äid ristikeinu leidnud ja kukk lennänud ülesse laudi veere pääle.
Maja endised elanikud olnud mõrtsukad, kis endile sennä majasse suure varanduse kokku olnud kogunud. Et äkitselt kõva uop (hoop) vastu seinä lüödi, selle üle kohkunud mehed ärä, arvanud vist, et nende kinnivõtjad tulevad, ja jooksnud irmuga metsä peitu. Nüüd istnud nad sääl koos ja pidänud aru.
"Kindel on," ütelnud üks, "et mede kinnivõtjad sennä tullid. Oles ää oleva ku me täädä saas, kas neid paelu on, ja kas nad sennä paegale jääväd. Mõni mede seast piab ikki sennä vaatama minemä."
Sie nõu saanud ääs arvatud ja üks julge miis saadetud asja järgi vaatama. Ettevaatlikult roomanud ta maja ligi ja lähnud tagant küllest seinä müödä ülesse laudile (laudiks kutsutakse rihaaluse ja talli lage). Ku ta sääl kuulatama akanud, tunnud ta äkitselt, et üks luom temä pähä sadanud, teräväd küined talle näosse vajutanud ja viil kahest küllest korraga temä nägu vastu lõhkund. Kisaga karanud ta ülebält maha talli. Aga siingi põle paremad lugu olnud, sest nurgast antud irmsid uopa talle selgä. Ädäga pääsnud ta siit läbi ukse tuppa. Enne viil, ku ta ennäst sääl ümmer saanud pöördä, tunnud ta, kudas terävä ja kareda asjaga temä nägu müödä alla kistud ja ta nägu ja käed kurjaste ärä riimustud. Uksest vällä minek olnud tal silmäpilgu tüö. Aga siingi põle ta viil rahu leidnud, sest otsegu tangega võetud temä säärest kinni ja salutud nõnda valusaste, et miis kisades ja nõnda ku jalad vähä annud, metsä joosnud.
"Ei ole meil änäm võemalik sennä majasse tagasi minnä!" kurtnud ta. "Oles sääl viil inimest oleva, sis ehk lähäs viil, aga sääl on püsti tondid sihis*4."
Ja nüid jutustanud ta testele oma juhtumust ja näidänud oma aavu.
"Ku sääl sihäksed sandid luod on, siis on mede tagasiminek muedugi võemata," ütelnud nende päämiis. "Sis võtame oma asjad kokko ja otsime endile uus elukoht."
Sedä nad sis teenudki ja lähnud vanast kohast kaugelle ärä. Obene, koer, kass ja kukk elänud aga oma surmani sääl majas rahulikku elu.
*1 kõige; *2 sind; *3 inimesed; *4 lausa tondid sees 107. Neli vana majalooma. H II 14, 463/9 (1) Viljandi, Uusna v. – Hermann Nigul (1893). – AT 130 B – Loomad põgenevad ähvardava surma eest 46 t.