Väga auustud herra!
Olen jälle mõned riismekesed üles rehitsenud, milledest aga ütelda ei või, kas mõned vast uuema aja sünnitus pole.
Saadan teile puistata, ehk jääb midagit varda otsa järele.
Vara hommingul, sügise, kui halva ilma tuleva, johtu*1 reinuvader oma jalutuskäigil mõtshärjäga kokku.
"Mes sa mõtlet, sõbrake?" küsse reinuvader.
"Sina näet nii kurb vällä ja olet täiss mõttit*2; ega sul onteki (ometegi) midagi õnnetust ei ole johtunud?"
Härg raput omma pääd ja ütel:
"Ei ole midagi viga johtunu, ent nüüd tuleva alva ilma nink mina tahtsi sõpru pallelda*3, et mulle kikäki*4 ulualust annassi*5."
Ent reinuvader koste:
"Messa muid nakat pallema, kui sa esi ennast võit avitada! Tii*6 esi endale tare, kon*7 sa alva ilmaga elädä võit. Sis ei ole sul vaja oma kaskat*8 leotada ega muid pallelda."
Sii kõne olli härjä miilt müüdä ja nä naksiva mõlemba tarre tegimä.
"Viä sina puid ja haku kokku," ütel Reinuvader härjale, "sina olet kõvemb. Mina kaeva seeni asema valmis." Sellega olli härg väega rahul nink pia olli ehituse kraam manu veetu. Mõlemba teivä nüid kõvaste tüüd ja tare saina*9 tõussiva ruttu üles. Kui härg perämätse*10 sällätävve*11 kuuse ossega*12, mellest nä kattusse teivä, tare manu tulli, es levvä*13 tä reinuvaderit kostegi*14. Es levva tä ka ust, kost tarre minnä.
"Vader, kon sa olet?" hõigas tema, "ma ei levvä sinnu*15 ei ka ust, kost tarre minnä!"
"Mina ole siin, taren," kostsi reinuvader, "ja siin nukan omaka uss, kae enneki maha poole*16, küll sa sis usse levvät."
Sis kaije*17 härg maha poole ja näije*18 tare nukan mulgukeist, kost reinuvader pääd vällä tsusas*19.
"Mes sii*20 om," ütel härg, "kas sii mõni uss*21 om?"
"Jah, sii om uss," koste rebane.
"Sii uss om jo väiga väike, sellest mulgukesest ei saa jo mina mitte sisse tükki," ütel härg.
"Ei ole ka vaja," kostsi reinuvader, "pääasi om sii, et mina sisse mahu. Sinu abi iist tennä*22 mina sinnu väega, et sa mul avitit tare üles tettä."
Kui tä sedä olli ütelnu, tõmmas tä oma pää mulgust sisse tagasi.
Mõtsahärg pidi kurva meelega edesi minemä, muide*23 mant varju pallema. Tõist tarre es saa tettä kah, sest et vihma sadama naksi.
Jajah, kavalus on mõnikõrd enämb väärd kui suur jõud.
(Ühelt vanalt soldatilt.)
*1 juhtub; *2 mõtteid; *3 paluda; *4 keegi; *5 annaks; *6 tee; *7 kus; *8 kasukat; *9 seinad; *10 viimase; *11 seljatäie; *12 okstega; *13 ei leidnud; *14 mitte kusagilt; *15 sind; *16 maa poole; *17 vaatas; *18 nägi; *19 pistis; *20 see; *21 uks; *22 tänan; *23 muude, teiste
108. Ühine majaehitamine. H III 15, 299/301 (1) Rõngu – Peter Eichwalt < vanalt soldatilt (1891). – Mtº 130 E 1) – ainuke teisend. Jutt on arvatavasti tekkinud setu muinasjutu AT 130 A eeskujul, nagu üleskirjutaja ka kaaskirjas arvab.