Hunt ja rebane saivad tee peal künnihärjaga kokku ja võtsid teda ka oma seltsi. Nemad läksivad juba tüki maad rahuliste edasi.
Seal tõusis korraga kõva müristamine, välgud hakkasivad sähvima ja müristamise paugud käisivad nende jälge peal. Seal ütles kaval rebane:
"Tõeste maailma ots saab kätte tulema, kas ei oleks sünnis, kui meie oma raskemad patud teineteisele üles tunnistame, et me mitte ilma patust pööramata teise ilma ei läheks?"
"See oleks küll üks õige tegu," ütelnud hunt. "Mina tahan peale hakata, kuulge siis. Mina olen suure patu teinud, mida ma vist küll enam andeks ei saa.
Ühel mehel oli üks väga rammus emis, kellel korraga kaksteist põrsast sündisivad. Neid vaeseid põrsaid aga jättis nende ema suure hooletuse sisse – terve päeva otsa kuulasin mina neid oma ema taga kisendavat hommikust õhtuni. Ema aga hulkus täie maoga mööda põldu ümber ja ei hoolinud oma poegadest ühti.
Selle üle läks minu meel kurvaks. Vaeste põrsaste lugu läks mulle südamesse, ja ühel päeval murdsin mina vana emise surnuks ja kustutasin oma viha tema lihaga."
Hunt puhkas natuke ja laskis härja nähes paar pisarat silmist maha kukkuda.
"Nüüd aga kuulge veel suuremat pattu, mis mina tegin. Peale selle, kui ma vana emise maha olin murdnud, panin ma tähele, et nüüd vaestel põrsastel veel pahem lugu käes oli kui enne, ja et nende ema neid sugugi enam ei saanud imetada nagu enne. Nende pärast läks mu meel haledaks ja ma võtsin nõuks neid sest vaevast peasa. Tõsise osavõtmisega murdsin nad kõik ükshaaval ära. Kahjatsdes pihtin mina teile omad patud ja loodan, et teie minu vastu vähe armulisemad saate olema."
"Nagu minu meelest see tegu näitab," ütles rebane, "ei ole teie mitte suurt ülekohut teinud. Teie olete ju mõlemal korral head tahtnud teha. Seesuguse patu eest olgu see teile trahviks, et teie kaheksa päeva järjestikku lambaliha suhu ei võta."
"Nüüd kuulge ka minu patutunnistust," rääkis rebane edasi. "Ka mina tahan teile ühe suure patu avaldada, mis minu südant raskeste koormab. – Minu külas elas kord kukk. Kaksteist kana kaagutasivad tema käsu peale igal pool. See tegi minu meele pahaseks. Kui ta ükskord oma naestega aedas jalutas, kargasin mina tema kallale ja murdsin tema kaela. Sellest päevast saadik ei olnud ma oma elu peale julge, sest surnud kuke lesed olid kättemaksmist vandunud ja kiusasid mind igal pool oma kaagutamisega taga. Ma kannatasin kaua. Kui ma kord jälle nende kisast ja kärast uimane olin, ei võind enam vasta seista, kargasin kallale ja murdsin kõik maha. Armsad isandad, andke mulle mo patud andeks!"
"Nagu minule see asi näitab," ütles hunt, "ei ole sina sugugi süüdlane. Et sa kuke ära tapsid, tegid sa hulga inimestele head, neid sellest suurest käratsejast lahti päästes. Ning kui sa viimaks häda sisse langesid, pidid sa oma elu kaitsma, nagu inimestele lubatud on. Paastu aga meele parandamiseks kolm päeva, et sa nende kolme päeva sees mitte kordagi kanaliha suhu ei võta.
Nüüd olge nii head, isand härg, ja tunnistage oma suurem patt ka üles!"
"Ma ei tea tõeste mitte, mis ma pean teile tunnistama," ütles härg, "aga siiski ühe patu olen teinud, mis ma väga kahjatsen.
Kangel külmal ajal käis sulane mo ees. Mina panin tähele, et tema pastlast natuke õlgi välja paistis. Mina võtsin ja kiskusin, näljast aetud, need õled välja. See oli sulasele kahjuks. Ma kahetsen oma süüd ja palun oma vastu armuline olla."
"Sina kurjategija," hüüdsivad hunt ja rebane. "Mis oled sa teinud! Sina oled ühe süüta inimese vara varastanud, kes pealegi sinu heategija oli! Ning sinu süü oli, kui külm ta jalad ära võttis. Selle kurja teu eest pead sina oma elu kautama! Sest sellele, kes varas ja tapja on, ei ole armu ega pattude andeksandmist tarvis!"
Nii langes truu härg oma seltsiliste toiduks. Hunt ja rebane olivad aga sugulased ja andsivad vastastikku teise patud andeks.
Üks vanasõna ütleb: "Üks kaaren ei noki teise silmad välja."
111. Patud andeks.E 37551/4 Tallinn < Setumaa – A. Borner < Luise Hennu (1898). – Mtº 139 – 4 t.