Mees künnud härgadega väljal. Teist härga hüüdnud ta Tugev ja teist Vägev. Karu tulnud tema juurde ja küsinud:
"Miks sa oma härgi nõnda hüüad? On nad siis tõeste teine tugev ja teine vägev?"
Mees ütelnud karule, et nad tõeste nõnda on. See, mis vasikalt saanud ära kohitsetud, olla tugev, ja see, mis vana pullina leigatud, see olla vägev.
Karu küsinud mehelt:
"Mina olen ka kohitsemata ja olen ka tugev küll, aga kui mind ka saaks kohitsetud, kas ma ka vägevaks saaksin?"
Mees vastanud, et küll saab vägevaks. Siis lasknud karu meest ennast ära kohitseda ja oodanud ennast ka vägevaks minema, aga ei vägevust pole sugugi juure tulnud. Süda mehe peale täis. Läinud meest taga otsima.
Mees künnud jälle väljal. Karu meest haugutama, et ta teda oli petnud ja temale asjata suurt valu teinud. Lubanud mehe ka ära kohitseda, et saaks temale kätte tasuda.
Mees paluma, et ta täna teda veel jätaks, kuni ta saaks ohrad*1 maha teinud. Aga teisel päeval, siis kohitsegu ära. Karu oli sellega rahul, läks minema.
Teisel päeval tõmbas mees omale katkised püksid jalga, mis jalgevahelt lõhki olid. Karu tuli ja tahtis tööle hakata, aga kudas ta ehmatas, kui nägi katkiseid püksa. Ta arvas, et mees hirmuga ise ennast oli ära kohitsenud. Karu hirmu täis, et mees sureb nüüd ära tema süü pärast. Pidas aru, mis nüüd teha. Siis tuli temale hea nõu meelde: tarvis leikuse haavasi võida, ehk siis paranevad veel. Selle tarvis läks karu ja tõi külast ühe linnupuu, et ehk meega leikuse haavasi võida.
Mees oli aga selle ajaga koju lõunale läinud. Karu jättis linnupuu sinna, pani jänese juurde vahiks ja läks ise meest taga otsima.
Sel ajal tuli rebane jänese juure ja tahtis tema käest mesipuud omale saada. Ei jänes annud. Ütles, et see on karu jägu, karu on teda sinna vahiks pannud, tema ei tohi seda kellegile anda. Rebasel oli aga kange isu mee järele. Jäi sinna ligidale metsa vaaritsema ja vaatama, kuhu karu mesipuu paneb.
Karu otsis küll, aga ei leidnud meest kusagilt üles. Läks jänese juure tagasi. Pidi ise mee ära sööma, aga ei raatsinud. Tahtis teinekord oma hea sõbrale rebasele ka anda ja viis mesipuu metsa varjule. Rebane aga luuras ja vaatas, kuhu karu mesipuu pani.
Teisel päeval läks karu rebast taga otsima, et teda ka mett sööma kutsuda. Leidis rebase üles, kutsus teda omale võeraks ja lubas väga head toitu süüa anda. Rebane vastu paluma, et tema ei taha täna tulla, sest ta tulnud praegu varrult, kõht tubliste täis. Ise oli aga käinud mesipuu kallal ja ühe osa mett ära süünud. Lubas teisel päeval karu juure võerusele minna.
Karu rebase käest pärima:
"Käisid varrul? Mis lapse nimi pandi?"
"Pealt liipamine," vastas rebane.
Järgmisel päeval läks karu jälle rebast otsima, et teda mett sööma kutsuda. Rebane oli ju jälle käind linnupuu kallal. Karu leidis rebase üles ja kutsus võerusele. Ei rebane taha minna. Ütleb enese jällegi varrult tulnud, lubab aga teisel päeval tulla.
Karu jälle pärima:
"Mis lapse nimi pandud?"
"Keskelt koapamine," vastanud rebane.
Kolmandal päeval sõi rebane juba mesipuu tühjaks. Karu tuli jälle võerusele kutsuma. Rebane ei tahtnud selgi päeval minna. Ütles enese jällegi varrult tulema ja kõht tublisti täis, lubas aga teisel päeval tõeste tulla.
Karu pärima:
"Mis lapse nimi pandi?"
"Uurde noolmed," vastas rebane.
Järgmisel päeval läks karu jälle rebast otsima ja võerusele kutsuma. Rebane tuli ka tõeste. Läksid kahekesi seltsis metsa linnupuud vaatama, et sealt mett sööma hakata. Aga vaata – juba linnupuu tühi. Karu ehmatas ära, et linnupuu tühi oli. Ja meest oli kange kahju. Hakkas rebase kallale, et rebane söönd mee ära. Et kus ta mujal varrul käis need kolm päeva. Rebane ajas jälle karu peale, et karu ise söönd mee ära ja tahtnud teda veel narrida võerusele kutsumisega. Karu vastu, et tema ei ole söönd.
Siis ütles rebane karule:
"Heidame mõlemad magama ja paneme taguotsad vastu päeva. Kumbal mett välja sulab, see on mee ära söönud."
Karu teadis, et tema ilma süüta on, ja jäi rahulikuks. Heitsid magama. Karu uinus kohe raskeste, rebane aga võttis veel linnupuu põhjast mett ja võidis karu sabaaluse ära. Heitis siis ise ka magama.
Hommikul tõusid üles ja hakkasid teineteist kontrollima. Karu taguots oli mesine, aga rebasel puhas. Karu vaidles küll vastu, et tema ei ole mett söönud, aga mis sinna võis parata. Pidi ikka süüaluseks jäema.
117. Mees ja karu. H II 65, 535/8 (13) Jüri, Nabala – Jaan Saalverk < Jüri Saar, 41 a. (1898) ja H II 65, 432/7 (18) Jüri – Jaan Mõsikäpp < Jüri Saar (1898). – AT 153 + 15 – Karu kohitsemine 20 t. + Petlik varrulkäimine 101 t.