Rooma linnas oli ennemuiste üks väga rikas mees. Tal oli teener, keda tema hirmsasti vaevas – nõnda, et enam ei võinud välja kannatada. Teener jooksis ära herra juurest ja oli suure kõrbe juhtunud. Vastu õhtut otsis omale päävarju ja leidnud ühe lõukoera pesa, aga tema ei ole täädnud, et see lõukoera pesa on.
Oli tema sinna sisse läinud, siis tulnud üks hirmus suur lõukoer ka sinna sisse. See vaene kohutanud teda nii, et ta vabises ja värises, sest tema arvas, et lõukoer teda ära sööb. Aga lõukoer, kes lonkas, tuli kiunudes tema juure, tõstis jala üles ja näitas mehele oma jalga. Mees katsus lõukoera jala läbi ja leidis, et lõukoer oli suure pinnu sisse astunud ja jalg olnud väga paistetanud. Mees kiskunud pinnu välja, pitsitanud mäda ka välja, pesknud haava ära oma kusega ja sidunud kinni närudega. Igal hommikul vaatas haava järele ja pesknud puhtaks.
Lõukoer läinud iga päev toidust otsma ja toonud mehele põdra, jänese ja kõiksugust muud liha. Lõukoer saanud nii tuttavaks, et ta mehega mänginud ja süles maganud.
Viimati tüdinenud mees ära ja ei ole kannatanud seda liha mitte enam ilma soola ja leivata süüa. Läinud jälle inimeste seltsi, kus ta kinni saanud võetud ja sinna viitud, kus ta peri*1 olnud.
Kui nüüd lõukoer kodu tulnud ja oma arsti enam ei näinud, siis leinanud ja läinud taga otsma. Otsides oli võrkude sisse sattunud, mis püssimehed olid välja pannud.
Et see lõukoer väga suur olnud, siis antud ta keisrile. Keiser oli käsnud*2 lõukoera teiste juure auku viia. Kui nüüd herra oma teendre kätte saanud, lasknud ka lõukoerade auku visata, kus ta lõhki saab kistud. Selle tarvis saanud kõik – keiser ja suured saksad – kokku kutsutud, et nemad ka seda oma lustiks pidid nägema; sel ajal ei olnud veel ristiusu õpetust maailmal õpetajaks, seepärast armastasid inimesed niisugusid hirmsaid rõõmusid.
Kui nüüd kõik saksad koos olnud, lastud mees köiega vääri*3 päält maha ja antud mõek ka kätte, et siis enne sõdib lõukoeraga ja pärast see sööb ta ära. Tulnudki üks hirmus lõukoer puurist välja, kes kahel päeval ei ole süüa saanud. Kui lõukoer välja tulnud, hakanud ta mehe poole minema ja hirmsasti mürama. Mees värises, aga ei saanud lõukoera eest kuskile varjule minna. Aga kui lõukoer ligi tulnud ja näinud, et see tema arst on, lasknud rõõmu pärast mehe jalgade ette maha. Mees näinud, et lõukoer midagi ei teinud, visanud mõõga käest ära ja hakanud mängima.
Esite arvanud keiser ja suured saksad, et see surma valu pärast on, pärast näinud, et koguni teine lugu olnud. Nemad imetlenud väga ja keiser lasknud mehe ülesse tuua. Siis rääkinud mees kõik ära, mis kõrbes oli juhtunud. Keiser teinud mehe priiks ja kinkinud lõukoera mehele. See oli jooksnud tema järele kui kutsik ja ei ole midagi paha teinud.
*1 pärit; *2 käskinud; *3 rõdu serva 119. Mees ja lõukoer. E 32804/10 Viljandi, Vana-Võidu, Hans Maaten (1897). – AT 156 – Pind lõvi käpas (Androkles ja lõvi) 6 t. Vana kirjanduslik süee, suulisesse käibesse tulnud trükiallikate kaudu (Laakmann 1847, Kreutzwald 1872).