Kord oli hunt metsas luusides kogemata põdra auku juhtunud. Küll kaapinud vaeseke küüntega mulda augu külgedest, et välja saada, aga see ei aidanud kedagi. Viimaks hakanud ka nälg kõhtu näpistama, nii et ta selles valus uluma hakanud.
Rebane kuulnud ulumist, läinud seda hirmukisa vaatama ja leidnud, et hunt auku kukkunud oli.
Seda nähjes hakanud rebane hunti pilkama, naerma ning sõimama ja nimetanud teda selleks ja tõiseks. Jooksnud naerdes hea meelega augu ümber senna ja tänna. Jalg komistanud ja vaesekene kukkunud ka auku.
Nüüd olnud rebase kavalus ja naljatamine korraga kadunud. Ta palunud hunti, et see talle elu kingiks. Hunt ei võtnud seda kuulda, vaid käänanud rebase kaela kõveraks.
12. Rebane pilkab hunti. E 16623 (36) Paistu, Kaarli – J. P. Sõggel (1895). – AT 30 – 13 t. Euroopas laialt levinud muinasjutt on eesti koolikirjanduses (alates 1870) moraliseeriva lõpuga.