Jääger old ühes metsas jahi peal ja kuuld koledad kisa. Läind siis kisa poole, kui korraga näind, et lõvi on. Mees taht ära minna, aga lõvi ei lase; silmad tilkund kohe vett ja old juba väsinud.
Suur madu old ümber puu keerdus. Mees saand asjast aru, võtt siis piigi, nagu kõik neil juures on, ja löönd mau pooleks. Lõvi murdnud pea poole kohe ära. Arvata võis ike, et lõvi muidu jagu ei saand, sest et ta jo väsind oli.
Jääger hakanud siis kodu minema, aga lõvi ei jäe maha; tuleb järele, silmad tilguvad vett ja nii alandlik ja vagane kui lammas.
Jääger sööt ja pidanud nagu koera.
Jääger surnud ära ja maetud surnuaeda maha. Seda näind lõvi ja käind mitu korda jäägri haua peal vahtimas ja nutmas.
121. Lõvi truudus.H III 27, 68 Ambla – Johannes Orav (1896). – AT 156 A – 6 t. (Vrd. eelmised.)