Üks väike tütarlaps korjanud metsast sinikaid. Käinud müümas. Korra näinud ta karu sinikapõõsa vahelt üles tõusvat. See hoidnud esimest käppa õieli ees ja mõmisenud:
"Mõhõhõh!"
Tüdruk kohkunud koledasti ja pistnud plehku.
Järgmisel päeval läinud jälle marjule. Ei kartnud, sest karu teda taga ei ajanud.
Korjanud, korjanud marju. Korraga tõusnud karu jälle põõsaste vahelt üles, liginenud lapsele kahel jalal ja mõmisenud, ise hoidnud esimest jalga õieli ees ja näidanud seda lapsele.
Laps vaadanud jalga. See oli paistes, umbes ja mädanes. Pind oli jalas. Laps jooksnud koju, toonud pastlanõela ja lasknud mäda välja.
Kolmandal päeval läinud jälle marjule. Nüüd ilmunud karu uuesti, mesipuu süles. Tütarlapse juures visanud mesipuu täie hooga maha, nii et see purunes. Puu olnud mett täis. Karu andnud mõmisedes lapsele märku, et söögu.
Laps söönud, pannud korvi ka kärgesid täis ja viinud koju. Kodus päritud, et kust ta mee sai. Tüdruk jutustanud loo, nagu oli. Siis aetud mehed kokku ja mindud metsa-sohu karu püüdma, aga ei leitud. Karu oli kadunud.
Karul on ühe mehe tarkus, seitsme mehe jõud.
122. Haige käpaga karu. ERA II 196, 606/8 (6) Torma < Rakvere – Priidu Tammepuu < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1937). – AT 156 A* – Hundiarst 37 t. Läänemeresoome-balti arendus antiiksest muinasjutust "Androkles ja lõvi" (vt. eelmised).