Muiste olnud Võnnu kihelkonnas heinamaade pääl nii palju karusi ja hunte, et heinategijad ainult keskpäiva aegu, kui ilm palav olli, heinamaal saanud olla. Muidu õhtu ja hommigu ollid alati hundid-karud platsis olnud, nii et kis sel ajal siis heinamaale jäänud, need, kui nad mitte puude otsa ülesse ei roninud, siis saivad nad mõtsaliste toiduks.
Heinategijatel olnud alati suured puud valmis olnud, kuhu nad hädakorral ülesse läksid. Kui tuli ülesse tehtud olnud, siis ei läinud karud alla suitsu. Nii teinud ka inimesed alati tule ülesse, kui heinad saadu pandud. Muidu tulnud karu ja pildunud kõik laiali. Korra teinud küll heinalised tule pääle tuule, aga karu läinud sellegi perast ja lõhkunud kõik heinasaadud maha.
Üks mees olnud aga heinamaal puu otsas üleval, see hüüdnud kohe:
"Mis sa kurat teed, valmist tööd aga hukkad ja lõhud!" Kohe hakanud karu ülesse puudesse vahtima ja leidnud viimaks ka selle puu, kus mees ülevel olli. Karu hakanud sinna ülesse ronima. Mehel olnud aga tuur*1 ligi ja sellega löönud ta karule rindu, kui see ju õige ligi tulnud. Niimoodi kaitsenud mees enese ära.
Karu olla ka väga hella südamega. Korra ajanud teda mõni kümme*2 hunti taga. Küll jooksnud mehike, aga väsinud viimaks ära. Juhtunud sel ajal ka üks talumees reega mööda teed sõitma, kohe karganud karu sellele ree pääle. Mees kohkunud küll esmalt hirmsasti ära, aga kui näinud, et karu mitte röövimise perast teele ei tulnud, vaid sinna hädaga läinud, siis pole ta teda vägisi maha ajanud. Kui mees kodu ligidale saanud, siis läinud karu reelt maha.
Teise päiva tulnud karu sinna talu ligidale ja toonud mitu sületäit kaeru kõigi õledega*3, mis ta visstist*4 mõnest rõugust toonud. Nii siis tasunud karu mehele tema heateu kätte tagasi.
Karu on ka väga maias viina peale. Korra lõhutud ühel mõisnikul alati kaera rõugud, nii suvel kui ka talvel ära. Mõisnik tahtnud näha saada, kes tema rõugud maha lõhub ja lasknud rõugu kõrvale molliga magusaks tehtud viina viia. Teisel päival leitud karu säält joobnult maast.
Korra lõhkunud karu kaera kokupaeneki aegu jälle rõugud nurmel ära. Üks südikas mees, see läinud korraks ööse karud hirmutama. Leidnud aga hommikul kõik kaerad veelombist, kuhu karu neid öösel kihutanud.
Nina olevad aga karul nii õrn, et mitte kõvad lööki ei kannatavad. Korra läinud karjane teda pakku*5, roninud ühte puude ülesse. Karu tulnud sinna puu ala*6 ja hakanud ülesse minema. Karjane põgenud veel hirmuga rohkem puu latva ja selle läbi kukkunud karjasel leivakanikas põuest just karule nina peale. Karu jäänud puu ala maha ja lõpnud sinna ära.
Korra ajanud hundid jälle ühte karu taga. Üks mees juhtunud sel ajal metsas puid raidumas olema. Metsloomi nähes põgenud kohe kuuske*7 ülesse. Mees pildunud kuusest käbidega hunte alla, aga viimaks ikka kustutanud need karu eluküünlakese ära. Mees leidnud perast, kui hundid ära läinud ollid, karu soolikaid, mis nagu niied olnud.
Vanasti püütud ka hunte lõksidega ja aukudega. Lõks see olnud palkidest või roigastest tehtud, nagu joonistus näitab.
/Joonis/
Keskpaigas olnud kindel sulg või aed, see olnud hästi kõrgesti tehtud. Tema sisse pantud lammas või seapõrsas. Hundid, kes siis lamma ehk põrsa healt kuulsid, tullid karjakaupa heale pääle sinna ja hakkasid sissemineki kohta otsima, mis neil ka varsti korda läks, sest "a" ja "a" kohal on uks, mis aia seina vastu käis. Läks nüüd mõni hunt säält sisse, siis olli see minek nii kitsas, et ümberpööramine võimata olli. Hunt läks aga edasi ja kui ta teise ukse juure jõudis, tõugas ta selle ninaga kinni. Juhtus, et olli ka teisest uksest hunt sisse läinud, see läks jälle edasi minnes ja tõugas ka teise ukse kinni ja nii ollid nad ise vangi läinud, kust neid nagu orikaid maha notiti.
Teine püüdmise viis olli, et auk sai kaevatud. See sai pealt puuokste ja mullaga tasaseks tehtud ja hundid, kes sinna augu pääle juhtusid, kukkusid kohe sisse. Niisugusi haudasi on veel Kurista mõisa metsas praegugi üks tunda.
*1 terariist; *2 kümne ümber; *3 koos õlgedega; *4 vist; *5 tema eest pakku; *6 puu alla; *7 kuuse otsa 124. Karu- ja hundilugu. E 29958/61 Võnnu – P. Rootslane (1897). – Mtº 156 D + [º171 B* 6)] + [171 B* 3)] + [88*] Tasu sõidu eest 11 t. + Karu maksab kätte 2 t. + Karu ronib puusse mehele järele 16 t. + Karu tahab mett saada 6 t. + hundipüügist.