Kord elas kuskil metsas kaks karu. Kui isakaru metsa läks, kuulis emakaru, et keegi kõnnib teed mööda ja laulab. Ronis kohe pesast välja vaatama, et kes tuleb. Näeb: rätsep tuleb, käärid ja triikraud käes. Emakaru sedamaid mehe kallale. Sööb rätsepa kõige triikraua ja kääridega ära.
Isakaru tuli koju ja kutsus emakaru:
"Tule nüüd ja proovi, kuidas hobuseliha maitseb, mis ma metsast tõin."
"Ei saa tulla. Rätsep kõige triikrauaga minu kõhus; triikraud raske seedida."
Isakaru sedamaid pahandama:
"Mis sa rätsepa ära sõid! Ta oleks mu pika karva ära lõiganud. Aga noh pole viga – ma lähen linna habemeajaja juure, küll see mu karva ära ajab."
Habemeajajal oli parajasti vesi valmis, millega ta oma seitset last tahtis pesta. Tegi kohe vahtu ja ajas karu karvast puhtaks.
Kui karv aetud, ütles karu:
"Tule, ma maksan sulle palka ka! Istu mu selga!"
Mees istus karu selga. Karu viis ta koopasse, seal ütles:
"Võta siit niipalju raha, kui soovid."
Mees võttis raha ja läks linna kauplema, kus praegu Karu pood asub.
125. Kasuka pügamine. A 5876 (11) Põlva – J. Juurikson (1924). – Mtº 156 E – 2 t. Arvatavasti põhitüübi AT 156 analoogial loodud improvisatsiooniline muinasjutt.