Karu läinud rebase juure ja ütelnud:
"Minul on kõht tühi ja mina söön sind ära."
Rebane ütelnud:
"Armas onu, mis sinusugusel suurtsugu mehel minust süüa saab. Minul ei ole peaaegu muud kui pikk karv. Ja sinusugusel suurtsugu isandal ei ole kõlbulik karva süüa. Sina saad paremat toidust, kui minu juhatuse järele teed."
Karu küsinud:
"Kust ma paremat toidust saan?"
Rebane ütelnud:
"Siit ei ole tee kaugel. Mine ühele inimesele vasta, löö teda surnuks, võtta sülle, vii teest kõrvale. Siis on sinul hea kõhutäis käes. Inimese liha on magus süüa."
Kui nad sedaviisi juttu ajanud, sõitnud teed mööda üks tõld nelja hobusega.
Karu küsinud:
"Kas see on inimene?"
Rebane ütelnud:
"Sääl on mitu inimest, aga sina ei saa neid kätte. Seal on suured hobused tõlla ees ja need on kärmed jooksma. Jooksvad palju jõudsamast, kui sina oma veikeste jalgadega joosta jõuad."
Kui nad sedaviisi juttu ajanud, oodanud rebane jahimeest tulema, keda tema tihtipeale sealt näinud mööda käima.
Tulnud hoopis ratsamees.
Karu küsinud:
"Kas see on inimene?"
Aga rebane ütelnud:
"See on küll inimene, aga sina seda kätte ei saa. Sel on hobune all. Hobune jookseb rutemine, kui sina joosta jõuad."
Siis tulnud jahimees. Karu küsinud rebaselt:
"Kas see on inimene?"
Rebane ütelnud:
"Jah, see on inimene. Mine sellele vastu. Kui sa minema hakkad, siis hakka kohe suurt kära tegema, siis tema ehmatab ära, ei saa eest ära jooksta."
Kui jahimees kuulnud karu mämmitamist, jäänud seisma. Võtnud õlalt püssi, lasknud kuulid rauda, oodanud karu lähenemist. Kui karu jahimehele paraja maa pääle saanud, annud jahimees karule kuuli. Karu raputanud ennast natukene ja läinud edasi. Jahimees annud teise kuuli. Karu tuikunud, pidanud peaaegu kukkuma, aga saanud ennast koguda ja läinud edasi. Kui ta juba jahimehe ligidal olnud, annud jahimees mõõgaga plaksu päha. Karu hakanud möurgama ja ajanud tagumiste jalgade pääle püsti. Jahimees annud mõõgaga ühe hoobi ühe käpale, teise hoobi teisele. Karu pööranud möurates ümber. Läinud rebase juure tagasi.
Rebane ütelnud:
"Armas onu, sina oled õige hea kõhutäie saanud, et kübara karvadest punast välja pressib."
Karu ütelnud:
"Ei saanud midagi, hea et mina eluga tagasi sain, olgu tervisega lugu kuda on. Kui ma edasi läksin, puhkus inimene mulle suitsu vasta nägu. See pani mind raputama. Aga kui ta teist korda suitsu mulle puhkus, siis mina juba tuikusin. Pidin peaaegu kukkuma, aga sain veel ennast koguda ja läksin edasi. Kui ma inimese ligi sain, andis tema minule ühe sädendava asjaga plaksu vastu pääd. See oli minule väga valus. Ma hakkasin kisendama ja tõusin tagumiste jalgade pääle püsti; siis tema andis minule sädendava asjaga ühe hoobi ühele käpale, teise hoobi teisele. Mina pöörasin ümber ja tulin sinu juure tagasi."
Rebane ütelnud:
"Kui sa teinekord mind veel ähvardad ära süüa, siis saadan sind niisuguse inimese juurde, kes sinu elu võtab," ja jooksnud ise minema.
Polse nitsevoo!*1
*1 rohkem pole (vrd. vene k. ˜jkmit ybxtuj)
126. Karu tahab rebase ära süüa. ERA II 182, 225/8 (13) Laiuse, Laius-Tähkvere v. – Fr. Eichenbaum < Peeter Käär (1938). – AT 157 – Inimest peab kartma 40 t. Kontamineerub Eestis sageli jutuga AT 162*.