Vanast lännu naine mõtsa. Mõtsan*1 tullu tal karu vastu. Karu võtten*2 naise kinni ja tahten ärä murda. Aga häkselt*3 panden*4 naise kannu*5 kõrva maha ja esi hakanu auku kajuma*6, raasik maad naisest kavetes*7.
Naine aga panden seni ku karu auku kajunu, pääräti kannu pääle ja laoten suureräti viel pääle kah. Esi kaenu kodu poole kühmertä*8.
Vahel vaaten naine tagasi, et mis sii karu iki tege*9.
Nännü, et karu vaaten iki vahel üle õla tagasi. Korra lännü ja istun naisel suu pääle, et kaede*10, kas naine viil eläs*11. Tääda muuduki, kand es joole hengänü ja selleperäst ollu karul häste aiga auku kaeva ja poigi sinna tuua. Aga seni, ku karu naist peris auku tahten viiä, ollu naine joba kodun.
Ninda ollugi karu üle lüöd. Sellepärast ütelts*12: kange karu ja kasinast aru. Ja viil: karul katsme*13 mehe jõud, kate*14 mehe aru.
*1 metsas; *2 võtnud; *3 äkitselt; *4 pannud; *5 kännu; *6 kaevama; *7 kaugemale; *8 koperdada; *9 teeb; *10 kaeda; *11 elab; *12 öeldakse; *13 kaheksa; *14 kahe
128. Kaval naine ja karu.H II 48, 394 (6) Paistu, Tuhalaane – Jaak Hünerson < A. Truusmann (1894). – [AT 160*] – 29 t. Kolmes eesti teisendis takistab karu naise põgenemist: tõstab talle kivi sülle; teisal jutustatakse veel naise ja karu abielulisest ühendusest. Mitmed teisendid on jäänud memoraadi või pajatuse tasemele, ei ole kujunenud muinasjutuks.