Karu käis aina külameeste kaeru söömas. Külamehed kaesid, et väga palju kaeru on ära söödud ja raisatud, et vaja valvama minna. Läksid kahekesi kirvestega kaerarõugu sisse. Karu tuli. Teda kätte nad ei saanud, aga karu käpa raiusid maha.
Viisid tolle karu käpa koju ja andsid naisele. Mees ise heitis ahju pääle magama.
Naine vaatas, et karu käpa peal on suur vill. Mõtles, et vaja ära pügada, vast saab kindad mulle ja meestele ja kogu perele. Hakkaski karu käppa pügama. Pügas ära, sai kindad endale ja mehele ja kogu perele.
Karu käpa pani patta keema.
Tuli karu akna alla ja ütles:
"Mu villadest ketrab naine kinda- ja sukalõnga, mu käpast keedab suppi."
Naine kuulis, et ei tea kes väga jämeda häälega kõneleb ja hakkas pelgama. Pages ära ahju pääle.
Karu tuli läbi akna sisse, aga naine sai ära pakku. Pages külasse, kutsus külamehed sinna ja tapsid karu ära. Nii said nad karust valla ja keegi ei tallanud ega söönud enam nende kaeru.
Külamehed nülgisid tolle karu ära ja said sealt veel villu. Naised pügasid ja ketrasid, said karu villadest kogu külale sokke ja kindaid, niipalju kui kulus.
Naha müüsid ära, sealt sai meestele raha.
129. Raiutud käpaga karu. S 84029/31 (28) Setu, Vilo v., Saputje k. – Anna Tammeorg < Grigori Loomik, s. 1872 (1934). – AT 161 A* – 4 t. ainult Setus. Venes teeb karu endale pärnapuust jala ja tapab mehe.