Üks ööse ärkasid Vingissaare sauna rahvas mürina peale unest üles: justkui tõrukse*1 veermise hääl, lõõtsutamine ja ähkimine kostis. Issa pojake, mis se omitigi peaks olema! Just kui koera lõõtsutamine ja ähkimine. Ei või omiti arvata, mis see tähendab. Natukese aea päräst kuulevad nad jälle isisugust häält: summat-summat-aeh! summat-summat-aeh! ja ikka edasi. Küll sai Issameie igat pidi, küll edaspidi ja tagatpidi loetud, nii hästi kui see korda läks, aega olli jo selle tarvis küll. Uni olli läinud ja ei tulnud suure hirmuga änäm. Ikka veel kuuldi summat-summat-aeh! muud kui aeg-ajalt pikkamesi*2. Seda ei jõua ükski ärä kirjeldada, mis sel ööl see vaene saunarahvas tundis.
Kui jo valge väljas olli, siis olli ka jo kõik jälle vaga nägu vahest enne. Siis julges mees välja minna ja kõige esiti talusse. Seal rääkis ta oma öösise loo otsest kuni lõpetuseni.
Talu rahvas läks seda imeirmu vaatama. Sauna juure minnes nägi peremees, et tõruke, mis sauna ulu alla oli paegale pantud, olli sealt väljä veerenud. Kes teda paegalt ärä veeretas, see andis mõtelda veel ümber vaadates.
Kaev oli aia nurkas. Senna sisse vaadates nägid: hallid karvad vee peal lemmendavad – mis pagan see on? Mõni soldat või? Sineli karvad lemmendavad vee peal. Peremees võttis äkke aesa, tõmmas ühe otsa üles – ei see ole kellegi soldat, vaid üks hall suur koer või mis ta õige on. Köis toodi, aeti kaela, tõmmati mitme mehega välja.
Kui ta kuivemas tahenes, saadi aru: päris huint või võsaonu. Siis selgus öösine tõrukse kumin, koera lõõtsutamine ja hundi ähkimine.
Hunt on koera kinni püidnud, see aga joosnud sauna ulualla tõrukse taha ja kus aga sai, ikka hunt järel. Koer karganud üle aia ja kajo*3, huint järel. Aga ta ei teadnud, et kaev ka seal oli – tõmm! – sisse.
Siis oli koera püidmine sestsamast tunnist otsas ja akkas uus püidmine, see on – kajost välja. Ta on oogu võtnud summat-summat, siis hüpanud kõigest jõust ülespidi – rauh! Kus rakked kõik ärä oli küinestanud, kus ta pika sumistamise ja raapsimise järel ärä väsis ja ka meeleäraeitmises suri.
Siis riisuti ta paljas ja viiti ihualasti metsa. Kõrvade eest saadi kolm rubla, naha eest ka teist niipalju ja asi nudi.
Sest aeast on sealt ümbertkaudsel rahval see sõna väga tuttav: kimpus kui hunt Vingissaare kajos.
*1 tünni; *2 harvemalt; *3 kaevu
13. Hunt Vingissaare kaevus. H II 26, 534/6 (7) Suure-Jaani – Mart Kielas (1890). – [Mtº 30 A] – 6 t.