Hunt oli tühja kaevu kukkunud ja ulgunud seal haledaste.
Mees juhtunud sealt mööda minema ja näind, et hunt kaevus.
Hunt palunud ennast välja aidata. Mees ütelnud:
"Ei mina sind välja aita, sa murrad elajaid ja teed inimestele suurt kahju."
Hunt tõutanud siis inimesele, et tema enam ei taha iialgiski murda. Ainult suurtel pühadel käin kala püüdmas ja tahan sellega ennast toita, mis vees on.
Viimaks aidanud siis mees hundi kaevust välja.
Hunt läinud minema. Ta leidnud varsti ühe sea veelombis pöörlemas. Kohe murdnud hunt sea ära.
Mees juhtunud sealt mööda minema ja näinud murtud siga. Ütelnud kohe:
"Kudas sa tõutasid, et sa enam ei murra elajaid, aga ometigi oled sa siin sea ära murdnud!"
Hunt kostnud:
"Ma ei murra, ma püüan kala! Ja iganes mis vees on, see on minu!"
"Sa lubasid jo suurtel pühadel kala püüda," öelnud inimene.
"Suuremad püha mul enam ei või ollagi kui täna! Ma püüan kala ja pühitsen seda päeva suureks pühaks, et ma olen eluga kaevust välja saanud."
135. Vaga hunt. E 25959/60 Ambla, Jootma – J. Neublau (1896). – Mtº 165 C – 7 t. Kaks ainukest käsikirjalist teksti arvatavasti mõjustatud trükisõnast (Lindfors 1855).