Hunt oli murdnud lamba ning söönud selle ära. Möödusid mõned päevad, kui hunt oli kohtusse kutsutud murtud lamba eest aru andma. Hunt läks. Teel mõtelnud, kuidas sellest süüst hõlpsamini lahti võiks saada. Pika peamurdmise järel tuli hea nõu. Kohtuniku ette astudes ütles hunt:
"Austatud kohtuherra, mina pole mitte seda lammast murdnud, mina leidsin tema lepikust surnult."
Kohtunik:
"Aga miks sa surnud lammast minul näha ei toonud?"
"Õhtu oli juba käes ja mina pimedas ei julgenud tulla."
"Aga miks sa siis hommikul siia ei tulnud?"
"Siis polnud lambast enam koibagi järel," vastanud hunt alandliku häälega.
136. Arg hunt.E 72988 Keila v., Harju-Madise – A. Elling – Mtº 165 D – ainuke teisend.