Üks mes tulnud linnast voorist. Olnud teisel väga kõhn hobune ees. Rangid hõõrunud hobuse kaela katki. Hobune ei võinud enam käia, ja ka kõht olnud tühi. Hakanud hobune tee äärest rohtu sööma. Rangid olnud suured, kukkunud kaelast maha, hobune läinud minema. Mees ise maganud ka vankri peal.
Varsi tulnud karu ja hakanud rangide küllest lakkuma verd, mis hobuse kaelast jooksnud. Pistnud aga pea läbi rangide ja ei mõistnud enam välja võtta.
Mees ärkanud üles, hakanud piitsaga lööma, mõtelnud hobuse olevat. Aga oh imet, kui tuliseks nüüd hobune läinud! Pannud kõige mehe ja vankriga metsa! Vedand vankri puude taha kinni, ise kiskunud riistad puruks ja läinud minema.
Mees leidnud pärast oma hobuse ka metsast ülesse ja sõitnud kodu. Tänapäevalgi määletab mees veel seda õnnist pääva, millal ta karu kääst sõita sai.
Aamen.
143. Mehe sõit karuga.E 36977/8 (29) Rapla, Raiküla – Martin Rekkaro (1898). – [AT 166 B* 4)] – 4 t.