Luulupää kõrtsi otsas oli kevade pailu partisi. Sääl oli soos siis pailu vett ja pardid päris elasid kohe sääl. Püssiga ole sääl midagi teha oln. Juure oleks saan ja esimese pauguga oleks (teised) pardid minema läin.
Ma pani siis pekitüki õnge otsa ja õngele pikk nöör järge. Varsti üks part pistis pekitüki nahka ja õng ka ala.
Pekk oli libe ja varsti lupsti! pardil tagant välja. Teine part pistis uiest kinni, aga varsti sellelgi tagant väljas. Nenda nee pardid seda pekki kordamööda sõid ja ikka üks teise järge õngenööri sisse jäid.
Viimaks ma tahtsi teisi oma juure tirida. Pardid tõusid lendu ja neid oli nii pailu, et viisid mind ka üles. Äi sääl aitan midagi, muutkui aga mine! Esimese korra ikka läksid kõrgemale ja kõrgemale!
Viimaks akkasid väsima. Suulupä mõisa kuhas akkasid päris jooniga kukkuma. Kukkusid just korsna ja korsnast läbi kööki. Va köögi Mare just parajati sääl. Mina muutkui paaril pardil pea maha ja Mare käde, et muutkui olgu raad*1 valmis.
145. Hõlbus pardipüük. ERA II 276, 317/8 (17) Karja, Pärsamaa v. – Oskar Grepp < Miina Nurme, s. 1874 (1940). – AT 167 A* – 3 t. Analoogilist lugu (meega määritud puuga püütakse karu) tuntakse Lätis.