Ükskord old Päinurme suures külas ühel perenaisel poeglaps. Ja karu käind selle peremehe kaeranabrade kallal kaeru söömas. Juhtund emane karu olema, kel alles pojad on imend.
Ükskord magand seesamma karu jälle peremehe kaeranabra jaares*1 ja perenaine läind vällale*2 minema ja laps old süles.
Perenaine näind, et karu kaeranabra jaares magand. Ta lausund karule raske une piale, sest see perenaine osand lausumese sõnad. Siis läind ta lapsega karu juure ja last lapse sial karu nisast piima imeda. Ja tuld siis ära.
Kui see laps on meheks kasvand, siis on ta küll koa väga tugev mees old: ühe kääga ilma teiste aitamata tõst ta moast*3 kohe seitse vana vakka ernid selga. Aga suu on tal alati ila joost nagu karulgi.
*1 ääres; *2 väljale, põllule; *3 maast
149. Emakaru imetab inimlast. H II 39, 303/4 (427) Koeru, Vaali v. – Hans Anton Schults < ühe vana mehe käest (1890). – [AT 169 B* 3)] – 7 t.