Teoorjuse ajal elanud Saru vallas Ala-Veski moonamajas Mõniste mõisa moonamees.
Temal olnud veikene pruun hobune. Ükskord vara hommikul, päike ei olnud veel tõusnud, läinud moonamees hobust põllult koju tooma. Hobu oli aga ööse ketist lahti pääsenud ja läinud kaugemale paremat söödamaad otsima.
Korraga silmab mees mõisa kaerarõugu juures looma söömas. Mees mõtelnud:
"See ongi minu ruun, ega ta kurivaim kätte ei anna." Rõuk olnud pikk ja madal, ta roninud tasahilju rõugu peale, läinud kuni looma kohale ja hüpanud sellele kaksiratsa selga. Karu ehmatanud kangesti ja pistnud tulistvalu metsa poole jooksma.
Nüüd saanud mees oma eksitusest aru. Ta hoidnud kahe käega kõvasti karu karvust kinni. Lahti lasta ka ei võinud, oleks pea ära lõhkunud.
Kui karu ratsanikuga metsa äärde jõudnud, olnud ta juba väsinud. Nüüd saanud mees maha hüpata. Teisel päeval leitud karu metsast koolnult.
Kui karu kõvasti ehmub, hakkab ta verd pasandama ja kooleb ära. Nii oli lugu ka selle karuga.
151. Sõit karu seljas.RKM II 190, 513/5 (3) Hargla – Bruno Hanimägi < Jaan Hanimägi, 1862-1959 (mälestustest kirja pandud 1964. a.). – [AT 169 D* 1)] – 5 t.