Kui soja päval magas üks hunt metsas põesa äres ilma liikumata maas, nenda et ta suu ümber paljo kärmbsid lakkumist leidsid.
Üks mees läks jälle metsa kirvega enesele tarvelist puid otsima. Kui ta ligidalt ei leidnud, pidi ta kaugemalt otsima. Otsimisega tuli ta viimaks senna, kus hunt magas.
Mees vaatab ja vaatab, ja usub hundi surnud olevad. Mõtleb kohe:
"Ma tahan ometi vaadata, kas ta nahk aga pole alt küljest mäda ja rikutud. Kui veel ilus, siis on mul suur õnn, mis ometi mööda metsa hulkumise ära tasub."
Selle mõttega kargas tema hundi sabast kinni. Aga hunt kohkus nenda sest, et üks ta sabas kinni oli! Kohe üles maast ja jooksma! Ja selle hirmsa hädaga sööstas hunt mehe suud-silmad ja käed tulist paska täis.
Mees ehmatas selle üle nenda ära, et suure häälega kissendas:
"Ai! Ai! Oh sina pagan! Oh sina ramp! Ära pidi mind, ja mino suud ja silmad oma palava pasaga põletama! Oh ma loll! Ma rumal! Oleks ma seda pidand leidma, et sina sõge magasid, ma oleksin võinud sino tagumised jalad kirvega pooleks raiuda, nenda kuida üks mees muiste tegi. Küll taga olen paljo tark, aga nüüd on õnn käest kadunud!"
Küll mees pühkis siis hundi sitta igast küljest, ja selle haisu pärast sülgis ja vandus ta hundi kondid ära.
Kodu rääkis tema teiste ees oma sündinud lugu üles, ja siis oli niisugune naer väljas. Aina naerdi, kes seda meest iial nägid ja sest lugust kuulnud.
155. Hunt reostab mehe. E 36528/9 (59) Jämaja – A. Kuldsaar (1898). – [AT 169 L*] – Hunt (karu) sureb hirmust 15 t.